Kuidas Villu mul lasteaias järel käis

Oli üks päev. Mis päev, ära küsi, lihtsalt üks päev. Emme tuli Villuga koju nagu, ikka, et mulle siis lasteaeda järgi tulla. Villuga on sedasi, et kord ta tahab emmega kaasa tulla, kord jälle üksinda koju jääda. Seekord, pidi tema ka kaasa tulema. Et emmel oli pissihäda, siis jäi õueriietes Villu teda trepile ootama. Ta on ennegi õues oodanud. Kui emme õue jõudis, polnud Villut kuskil. Vaatas ühele poole maja, Villut polnud. Teisel pool ka polnud. Süda hakkas tal juba valutama. Vaatas järve poole, seal polnud ka kedagi näha. Siis helistati. Lasteaiast. Kasvataja Tea helistas ja ütles, et Villu on lasteaias. Villu tuligi minu rühma ukse taha, mind koju viima. Siis aga hakkas üks onu uurima, et kelle poiss see on. Kasvataja teadis, et Sakson Margiti poiss. Onu tahtis veel ka Villut kinni püüda. Aga Villu pani jooksu. Kodu poole. Onu teda kätte ei saanud. Emme märkas lõpuks Villut, kui ta üle suure autotee vudis. Tegelikult oli ju kõik korras, kui onud ja tädid oleksid asja rahulikult võtnud. Villu oleks mind koju viinud ja asi mutt. Aga suured hakkasid kohe paanitsema. Nii nad oma elu keeruliseks elavadki....