Haiged

Asi on sedasi, et meie oleme haiged. Täitsa haiged. Kohe sinisel lehel. Minul on halvemat sorti köha ja Villu ajab niisama vahtu välja. Seda juba kolmas päev. Kuidas see haigus meile nüüd nii äkki kallale tuli, seda mina öelda ei oska. Haigustega on ju ikka nii, et kui mõtled, et tahaks kohe päris haigeks jääda, siis nad ei tule. Ja siis kui mõtled, et mul on nüüd taevani tegemist, jääd nagu lupsti haigeks. Minu köha lugu on pikem, see jääb juba eelmisse nädalasse. Ühel päeval, kui me sportihoones käisime, lõi mulle rindu valu. Järgmisel päeval mind lasteada ei saadetud, puhkasin kodus. Käisime veel Villuga järvele liguvälja tegemas ja harjutasime Slovakkiaks. Muidugi oli see kõik üsna tühi töö, sula võttis välja jäält ja Slovakkiast ei saanud ka asja. Siis tulid peale reede ja otsa laupäev, kui käisin veel Carmeni sünnipäeval. Pühapäeval meisterdasime ühe vinkadi-vokandi lumememme. Tervis oli nagu korras. Ja siis hakkas seda köha nagu tõrre põhjast tulema. Emme viis arstile, see kuulas. Praktikant murdis sõrme, õigupoolest võttis verd. Ja saingi sinisele lehele. Nädala lõpuni siis.
Villu haigusel puudub aga nii uhke ja väärikas ajaugu. Tema käis esmaspäeval veel pool päeva lasteaias. Tuli koju, sõi, läks magama ja siis pauhti oksendas voodi täis. Kogu esmaspäeva õhtu käis kausike kaasas. Teisipäeval jälle vood haises. No nüüd kolmapäeval on ta kõht nagu maha rahunenud. Ta haigus vist läheb ka nii salaja tagauksest.