Kakapüksid

Näe, minu Triinu peab kah blogi. Kirjutab sinna, et kuidas tal koolis läheb, ja et kuidas tal mitte midagi ikka kirjutada pole. Peale sellel paneb ta ilmale vaatamiseks pildikesi üles. Nii ilus on seda lund ta maja taga vaadata.

Mõnda asja on ikka päris kole kohe vaadata. Näiteks seda, kui tudisevad tataised punnis rahataskutega vanamehed jahilaskmist päris elus tuvide peal harrastavad. Kuda saab küll üks õige inimene midagi sellist elus hingele teha? Asi näeb välja umbes nii, et pissitilgaga lödipüksis vanamees seisab püss käes lasketiirus ja ootab, et millisest maa sees olevas kuuest august see tuvike nüüd lendu lastakse. Ja kui see vaene lind nüüd üritabki viindast august laperdades taeva poole tõusta, laseb see kakapüks teda ümbes paarikümne sammu pealt haavlipilvega. Kes ei saaks siis pihta! Villugi saaks, kui ta oleks selline tropp. Õnneks ta pole! Tuvike jääb peale põmmu maha visklema. Siis jookseb poisike ja korjab selle kukerpallitava linnu ära ning viskab arvatavasti prügikonteinerisse surema. Siis on järgmise tuvikese kord. Ja inimesed vaatavad seda. Meie vaatame neid inimesi ja mõtleme, et kust küll sellised julmurid tulevad. Noh, maast madalast juba. Kui sa loed reklaamilt, et iga putuka jaoks on meil mürk olemas, ja võib mõelda, et see putukas on hobune, keda soovi korral mürgitada, siis mis sa tahad. Nii kena on ju kedagi mürgitada või lihtsalt maha tappa. Kole, kole. Aitab sest jutust tänaseks.

Eile käisin esimest korda üksi Paula pool. Vaatasin ta mänguasjad üle ja tulime siis meile. Paulal meeldib meil käia. Mida kõike meil saab teha. Paulaga on üldiselt tore ja ma olen temaga päris amiga.

Villu on meil tujukas poisike. Kui temalt midagi ära võtta, siis on ta kuri ja pillib. Kui ta midagi ei taha, siis teeb ta äääh ja viskab ennast sirgu, et kõik saaks aru, et nii need asjad küll käima ei peaks. Muidu on ta meil jube nunnu. Laseb mööda kogu maja ringi ja pugib igasugust prahti.

Täna sajab. Las sajab, sel talvel ongi vihm taeva jäänud.