Jälle lasteaeda

Kõik muudkui ütlevad, et miks ma küll ei kirjuta. Kuidas ma kirjutan, kui ma olen haige. Mitte mina üksi, vaid kõik: Jossu ja Villu ka. Kellel on kange köha, kellel nohu ja kõigil meil on kõrge palavik. Pean vist tunnistama, et sel talvel on haigus meid palju kimbutanud. Jossut vähem, mind rohkem ja Villu, see väike poisike, on kogu talve nohus olnud. Nüüdki käib tatise ninaga ringi ja nohiseb mis hullu.
Jossut meil praegu pole, tema sõitis kooliga suusareisile kaugele mägedesse. Veab tal. Tundides ei pea käima, saab liugu lasta. Tema ise oleks vist küll ennem tundi läinud, kui mäele. Mina olen talle veidi kade: tahaksin ise ka suusatada. Minul on võimalus vaid muru peal liugu lasta. Pühapäeval proovisingi. Ega sest liust asja saanud. Suusad olid nagu liimipaberil, heal juhul oleks saanud niisama suusad jalas ringi kõndida. Mulle selline jant ei meeldinud ja sesap nõudsin, et minult need kiiremas korras alt ära võetakse. Muuseas, proovisin ka Jossu rulluiske. Kuulge, muru peal polegi kõige hullem! Annab isegi püsti püsida. Kivi peal veerevad jalad küll alt ära. Emme arvab, et ega ma mingi sporditüdruk pole ja issi on vist juba päris lootusetult käega löönud. Mis minagi sinna teha saan, kui mul erilist huvi pole rattaga ringi tuhiseda või rulluiskudega nina katki kukkuda?
Matkamine mulle ka ei meeldi. Eile käisime: mina, Villu, emme ja issi. Õigemini emme ja issi matkasid, meie Villuga istusime kärudes. Mina pidin plaanikohaselt muidugi ise kõndima. Aga mul tuli sellest kõndimisest nii pill peale, et vanemad ei pidanud pikale muusikale vastu ning nõustusid mind taas kärus lükkama. Ma olevat seal kärus nagu mingi ämblik, pikad kondised jalad ei mahu kuskile ära, lohisevad meeter maad tagapool järgi. Nii hull see muidugi polnud, aga ega neid jalgu sinna küll kuhugi panna polnud. Villul seevastu on head lühikesed jalad, nagu pisikesed vorstikesed.
Matk oli ilus. Ilm oli ilus, aga petlik. Issi sai seal tuult ja täna on palavikus. Ise oli narr ka, võttis pusa pealt, käis vaid T-särgi väel.
Villul oli eile sünnipäev: 10 kuu. Selle auks küpsetasime viimase jõuludest järele jäänud piparkoogitaina ära. Piparkooke sai nii kolm kilo. Pooltele tegi emme valge glasuuri ka peale. Pooltel tuli sellest puudu. Villu pugis ise ka piparkooki ja oli päris rahul. Teate, see poiss pugib igasugu värki, mida mina tema eas kindlasti ei saanud. Näiteks mõni õhtu tagasi, andis emme talle jäätist limpsida. Tema õppis selle jäätisesöömise nii ruttu ära, et niipea, kui keelelt oli jäätis kadunud, pani uuesti keele välja ja ootas, kuni emme selle jäätisega määrib. Muidu on Villu meil üks igavene tüütus. Kõik alumised riiulid on tema pärast puhtaks tehtud. Nüüd käib ta ka sahtlite kallal, sööb seinalt krohvi ja närib kõik mis saab kohe katki. Eile, kui ta meil matkal pirisema hakkas, andsime talle kivi kätte. Seda ta küll puruks ei närinud, aga pildus minema. Nii ta teeb. Viskab asju maha, ja teised muudkui andku talle neid kätte.
Te vast teate juba, et meil on siis lõpuks uus lapsehoidja ka kohal: Carina Austriast. Ta on nii kena ja vaikne ning igal vabal hetkel õpib hispaania keelt. Tubli tüdruk! Muidu on ta hoolas ja koristab hästi kööki. Meil pole ammu nii puhast kööki olnud. Ma loodan, et meie ka talle meeldime.
Aitab nüüd, sest pikk jutt on üks jube igav jutt.