2011

Mõelda, peaaegu kuu aega pole ma siin käinud ega ridagi kirjutanud. Aeg on endalegi nähtamatult lennanud. Võib-olla selle pärast, et meil olid pikad jõuluvaheajad, millele järgnes kohe närvesööv ning stressirohke lasteaianädal. Võib-olla hoopis sellepärast, et midagi polegi vahepeal nagu juhtunud. Peale selle muidugi, et aasta on vahetud. Head uut aastat siis kõigile!

Meile tuli aasta šampusepauguga, mis ehmatas mind nii, et nutt tuli peale. Ma palun isa, et ta enam mitte kunagi šampusega ei paugutaks. Kõik peale Villu olid uue aasta tulekuni üleval. Mängisime monopoli, kuulasime musa ja tülitsesime niisama. Nagu ikka. Edasi läks, nagu ta läks. Midagi suurt ei teinud, väikest küll, aga see ei jää ju meelde.

Meelde on jäänud see, et aastavahetuse paiku olin ma üsna haige. Villu samuti. Jossu põsk oli ka paistes nagu poolhamstril. Pool sellepärast, et tal oli vaid üks põsk paistes. Ei tea, mis viirus see jälle oli, aga mul jooksis nina tatti peale aastavahetust veel terve nädala, kuni lasteaiani välja. Sealt alates olen mina terve. Villu, see väike poisike, jäi uuesti haigeks, ja nii haigeks, et kohe kole. Kõht lahti, oksendamine, palavik, siis veel köha ja nohu ning üle kere punases lööbes. Isegi kiirabisse viisime ta. Rohtu ei saa talle ju suu kaudu anda, oksendab kõik välja. Pepusse ei saa küünlaid ka panna. Ema ütleb, et organism ei võta vastu. Ega nad sinna ei jäänud kah. Kuidas sa saad siis pisipoisil palaviku alla? Noh, nüüd ta juba kosub. Sööb ja paraneb. Selle haigusega võttis ta pool kilo alla. Saledaks on mul ümar poisike jäänud. Aga haiguseks diagnoositi kõigepealt rotaviirus ja siis herpes 6. Oli tal siis nüüd üks või teine, ei meie seda tea. Selge on see, et mida üks arst kiidab, seda teine laidab ja mida üks soovitab, selle viskab teine prügikasti. Meie tobukesed, muudkui ostame rohte ja viskame neid prügikasti. Parem on juba mitte osta, et pärast mitte neid ära visata. Arstile peaks südamerahustuseks ikka minema, sest kuidas muidu saakski.

Üks arusaamatus tuleb meelde. Arst soovitas Villut vanni panna, et on nohule hea. Uha aga pojale hoolega vett näkku, teeb nina lahti. Mõeldud ja plaani võetud. Mina siis emmelt paluma: "Kas ma võin Villut nühkida?" Emme ütleb: "Ei või! Mis küsimus see on?" Mina küsin issilt: "Kas ma tohin Villut nühkida?" Issi küsib ja nagu teeks kah: "Kas tahad, ma nühin hoopis sind?" "Ei taha," ütlen. Küsin uuesti: "Tohin Villut nühkida?" Emme arvab, et ma olen arust ära, aga pärast taipab: ma tahan Villut vannis pesta. Enne mõtlesid need tobud, et ma tahan Villu pead nühkida ja muudkui nõuan seda. Ma annan nende mõistmatuse alles ja lähen lasteada. Täna on meil frutapäev.