Naarab, naarab, mis ta siis ei naara. Juba terve nädala muudkui kõkutab, kui ta just ei maga või ei nuta. See on meil nii suur sündmus, kui väike poisike (nii ma kutsun teda) naarab. Kõik kohe kiljuvad: "Vaata, vaata, naarab!" Ja siis peavad kõik kohale jooksma ja vaatama, et kus ta siis ikka naarab. Ta on muidu nii jube nunnu poisike, et issi tahab teda kolm korda päevas nahka panna. Mina küll ei tea, kuidas ta tema nahka paneks. Vast võtab siis oma nahast koti ja topib meie Villu sinna sisse. Muud nahka tal ju ei ole.
Üks asi veel. Eesti keeles on Ville, aga hispaania keeles Villu. Minu määratlus. Ma olen selline suur keelemees.
Muud nagu polegi. Vaheaeg on. Ujumas käin. Iga jumala päev selle nädala jooksul olen käinud. Vesi on päris mõnus, aga õhk on jahe. Täna ma ei saanudki õieti ujuda, sest Xaixa, see igavene tropp, tuli õue ja hakkas möirapulli jorinat ajama. Ma läksin parem tuppa. Ta pole üldsegi mu amiga.
Tsau pläu!
No comments:
Post a Comment