Mure

Ma olen siin, sest teisiti ma ei saa. Seekord ei saa. Juba hommikul oli tunne, et täna tuleb kirjutada. Tuleb ennast tühjaks kirjutada. Tühjaks kõigest: nii heast kui halvast. Ja mõlemat on. Aga seda ma veel ei tea, kas ma mõlemast kirjutan. Võibolla kirjutan ühest ja jätan teise endale. Hakkab poole kergem. Või siis teen näo, et justkui kirjutaks, petaks ennast, ja see aitab. Eks näis.
Alustan sellega, et ütlen, et olen väga kurb. Issand, kuidas ma kirjutan! Kolm "eti" tuleb ühte lausesse. Kurb olen sellest, et ma pean siin olema. Olema SIIN, kui ma tahan olla seal. Ma tahtsin nii väga eile lennukile minna ja Eestisse lennata. Kas just vana juurde, selles pole ma kindel, aga ära Eestisse, kus on Triinu, Maila ja Aivi. Ma ei saanud, sest mul ei olnud piletit. Miks mul ei olnud piletit? Sest ma pean veel lasteaias käima. Ma ei taha enam lasteaias käia. Hommikul tuli see esimese mõttena pähe, et ma peaks siit ära saama. Hea küll, ma tean, et juulis ma lähen. Aga sinna on veel NII palju aega. Kes jõuab seda ära oodata. Miks küll MINA pidin eile maha jääma, kui Triinu, Aivi ja Maila ära lendasid?
Nii häbematult lendasid, et ma ei saanud neile isegi lehvitada. Püüdsin küll lehvitada ühele lennukile, aga pilvi oli taevas nii palju, et isegi lennukit polnud näha. Kus ma siis tean, kas minu omad olid selle lennuki peal või mitte? Ma ei tahtnud ka, et nad ära lähevad. Aga nad läksid. Neil oli pilet ja puha. Vist esimest korda elus oli mul kahju maha jääda. Ma nutsin ja nutsin. Emme ja issi on ka ära läinud, kuid siis olen ma kas maganud või pole õieti arugi saanud, mis teoksil. Seekord oli minek nii ilmne, ei mingit varjamist.
See paar nädalat, mis meil külalised olid, oli päris tore. Algus vahest ehk mitte niivõrd, sest mul võttis nii mõnigi päev nendega harjumiseks. Vahest oli asi selles, et ma ise olin liimist lahti. Suur väsimus, lasteaia- ja Ville depressioon. Siis hakati mind poolest päevast koju magama tooma ja rohkem mulle tähelepanu pöörama ning asjad läksid enamvähem joonde. Ma igatsen meie õhtusi pingil istumisi, ujumisi, niisama loba ajamisi. Kellega ma nüüd seda teen? Beaga? See ei oska muud kui karjuda. Triinu ja Aiviga ei näinud Kaixagi (või kuidas seda nime kirjutatakse) enam nii kole. Järgmised kolm nädalat siin saavad rasked olema. Olgugi, et Jossu sünna jääb sinna vahele. Mida tarka mina seal bowlingus teha oskan?
Mida me veel külalistega tegime? Käisime loomaaias, palmipargis, surnuaias. Mere ääres ja ratsutamas käimisi ma ei mainiga. Õhtust sõime enda jaoks tavatult hilja, mitte kunagi enne üheksat. Telekat vaatasime ka rohkem kui varem.
Olgu, mis ma ikka sinna teha saan. Üksi mind lendama ei lasta. Pean need kolm nädalat kuidagi vastu pidama ja siis aidaa Espana - et sa jääksid jalgpallis viimaseks!