Matused

Meil olid täna matused. Meie Villemiga löristasime nutta mis kole. Villem nuttis sellepärast, et ta muud ei oskagi teha. Mina nutsin sellepärast, et see matus oli kõige ogaram sündus kõige ogaramas kohas. See oli mägedes, kuhu tuli minna läbi okastaimestiku paljaste säärtega. Olgu, olgu, mu oma süü, et ma ei tahtnud pikki pükse panna. Oleks ma seda teadnud, siis ma poleks nii otsustanud. Jossu, see ainus mees, kes meist üldse auguveerele ei jõudnud, rääkis pärast, et tema oleks pidanud panema pusa ja kaks paari pikki pükse ja mütsi ja selle alla veel röövlimaski. Ma ei hakanud ütlema, et siis oleks ta küll nagu pasteet päikse käes sulanud. Las ta arvab pealegi. Ühesõnaga kurbust oli meil Villuga palju. Emme ja issi väga ei kurvastanud, peale selle, et emme oli vihane, et issi sellisesse kohta ronis ja issi oli vihane, et kõik tema kallal naaksusid. Lõpuks me saime kõik asjad suurema tülita tehtud. Väike tüli oli, sest mina arvasin, et see sinine kott, mis sinna maapõue läks oli meie piknikukraam. Sellest oleks kuradima kahju olnud. Jossu näis ka nii arvavat, sest ta küsis, kui me alla jõudsime, et noh, kas te siis ei söönudki. Mis tema siis küll arvas?

Keda me siis matsime? Me matsime Villemi platsentat, tema kodu enne siiailma tulekut. Me matsime ta maha, et Villem saaks ühel päeval Alicante mägedesse tagasi tulla ja mõelda, et siit olen ma pärit. Nii see on: ta on siit pärit. Siiamaani, s.o poolteist kuud, hoidsime platsentat sügavkülmikus. Varem polnud nagu mahti matma minna. Kui ma oleks seda katsumust teadnud, poleks mul viis lähimat aastat selleks mahti tulnud.

Kuhu me siis selle vaesekese matsime? Villem peab seda teadma. Ma kirjeldan detailselt. Kui hakata San Juani poolt minema, siis tuleb võtta suund San Vicente peale. Kolmandalt ringilt tuleb keerata Muxameli ja Aerodromo poole. Sealt tuleb sõita kohe mitu kilomeetrit. Tuleb läbida ka Rio Parci urbanizacion kuni jõuad tee kaheks hargnemise kohani (mitte kolme tee ristmikuni, kuhu tuleb täiskuu ööl surnud musta kassi raibe jätta). Tuleks jätkata mööda asfalteed või siis seda teed, mis jääb sinust vasakule. Sealt tuleks sõita 3,6 km, kuni jõuad ühe pisikese tee ristumiskohani. Seal tuleks peatuda ja vaadata sellest pisikesest teest vastassuunas mäe poole. Umbes poole mäe peal on ükskik suur mänd. Sellest männist täpselt üheksa issi sammu paremal on üks väiksem kivi, mille peale kirjutati musta rasvakriidiga (peaaegu loetamatult): "Villemi platsenta 23.05.2010". Selle kivi all see ongi. Täpsemat selgitust on raske anda. Meie poolt sai talle kolm peotäit mulda peale visatud ja ta sinna Villemit ootama jäetud.

Peale rasket tööd pidasime kosutavat piknikku. Mul oli nii sant olla, et ma ei suutnud isegi tervet churrost ära süüa. Muust ma ei räägigi.

Rohkem pole mul midagi öelda. Jalad on kriime täis nagu kriimsilma silmad.