Krüsanteemilised

Tere! Tere! No tere! Mis siis muud kui tere! Tere-tere, vana kere! Võikski nii jätata, sest ma olen nii viisakas, aga tüütuks läheks vist. Ütlen siis kohe ruttu ära, mis mul öelda on.

Villem on üks väike paks poisike. Kolmeteiskümnedal mail kaalus ta 5,590 ja mõõtis 56 sentimeetrit. Peale selle on tal reflujo ja beebiakne. Arst kirjutas meie Villule kaks rohtu, ühe pealt pead määrida ja teise seespoolt kõhtu võida. Esimene peab punnid ära sööma ja teisel on vaja kõht kiirkorras seedima panna.

Üle nädala on läinud.... ja tulemused. Punnid on läinud, jäänud on krobeline nahk, loodetavasti läheb see kah varsti ära. Selle rohu jätame peagi ära. Teise rohuga läheb pikemalt. Mure on selles, et Villem ajab enamuse piimast välja. Tema toiduklapp on veidi kehvake. See rohi peaks kõhu kiirkorras käima panema, et toit ikka alla vajuks ja ei tuleks niivõrd üles. Kas on midagi pooleteise nädalaga muutunud? Mitte just palju. Aga sellest polevatki midagi, sest arst ütles, et tulemusi näeb alles kolme nädala pärast. Loodame, et näeme neid ikka.

Muidu on Villul sant olla. Ta on meil üks väike piripill, kes ei taha olla nii ega teisiti. Peale selle ei taha ta ka päeval eriti magada. Kui emme peaks teda üksi hoidma, siis ei saaks ta ei dušši alla ega sööma. Kogu aeg on vaja poisikest raputada ja loksutada. Selline elu on meil.

Endast pole mul aega kirjutada, sest pean kohe poodi minema.