Kuidas blogi klassikaliselt alustatakse? Ikka nii, et kirjutan siia, kuigi mul pole mitte midagi kirjutada, sest mitte midagi pole vahepeal juhtunud. See lause tuli välja nii (h)ennokäolikult, umbes nii, et Paganamaal oli paganama palju noorpaganaid, kes olid paganama halvad õppijad, nii et need va pagana vanapaganad pidid nende noorpaganatega pagana palju ja paganama kurjalt tõrelema. Muidu oli seal see pagana elu paganama paganaelu. Olgu, Iir, lõpeta, kutsu ennast korrale, pole sina ei kuulus lastekirjanik ega isegi mittekuulus lastekirjanik, nii et mis õigus on sul kuulsat lastekirjanikku parodeerida! Pähh, paha tüdruk, võeh-võeh!

Nüüd kus ma olen ennast tublisti tutistanud, kratsinud ja küünistanud, suurest varbast hammustanud, ütlen teile ära oma suure uudise. Mina käisin esimesel mail ujumas. Valerii-valeraa, valerallallaa. Oi, kui külm oli. Aga haigeks ei jäänud. Ujusin basseinis. Mitte meie omas, vaid võõras. Me käisime siis ühel Kadril ja teistel külas. Kõik ujusid ja nii läkisme meie issi ja Jossuga ka. Õigesti tegime, sest eile läks meil täitsa külmaks. Sadas vihma ja rahet ja täna hommikul oli vaid kümme kraadi õues. Talv tuli tagasi. Tuul on ka selline, et puhub kiivri ratta peal peast.

Muidu mul on üks uudis veel. Tuleva teisipäeval lähen ma lasteaiaga ekskursioonile. Meid viiakse tallu, kus me vaatame loomi ja teeme süüa ja ratsutame. Saab lahe olema. Issi andis loa mind kaasa võtta. Tubli tema, kuigi ma oleks ka loata läinud. Kindel see.

Nüüd olgu, mul pole enam aega siin kirjutada.