Oeh, see Villemi tulek on mulle ikka päris raske. Miks ta siis raske on? See pole selle pärast, et mina peaks teda kandma või vastikut kakat kasima, vaid hoopis selle pärast, et minu vanematel on minu jaoks kohe palju-palju vähem aega. Ja ma saan sellest aru! Emmet näen ma õige harva, tema on ikka Villemiga. Issigi peab jooksma kogu aeg Villemi ja emme vahet. Isegi süüa pole aega. Ja pole meil enam neid mõnusaid ühiseid hommikusööke. Emme ei tule Villemiga köökigi. Ma olen lausa vihane. Ei taha seda Villemit vaatamagi minna, olgugi, et ta on muidu jube väike ja armas. MINA OLEN KA VÄIKE! Saage sellest ometi aru! Oeh, ma loodan, et nad saavad sellest aru ja teevad omad järeldused. Muidugi pean ka ise aru saama, et koos Villemi tulekuga muutus meil kodus palju.
Seda tahaks veel Villemi kohta öelda, et ta magab vaid rahulikult emme või issi kõhul. Voodi peal ei taha ta sugugi olla. Peale selle on ta kogu aeg näljane. Tunni või poolteist peab ta söögita vastu, siis on vaja pugima hakata. Ise aga pugib nii, et pool tuleb tal pea kohe peale söömist välja. Täna kui ta päikesevanne võttis tirtsutas ta tunni jooksul neli korda Jossu voodi täis. Kui Jossu seda teaks, siis saaks ta krambid. See on kindel. Me ei ütle talle.
Mulle on ka Nintendot vaja. Jossul üks on, aga tema ei taha seda mulle anda. Kardab, et ma kustutan tema rekordid maha. Ise ta kustutab! Ei tea, kus ta sellisele mõttele tuli. Issi ütles, et ma pean veel veidi kasvama, siis ta ostab mulle ka Nintendo. Ma loodan. Ise ma kogun raha printessi jaoks. Mul on oma põrsas, kuhu ma münte kogun. Kui ma tubli olen, siis saan vastu kuu pärast 30 eurot kokku.
Olgu, aitab tänaseks. Villem pillib seal.
P.S. Emme kõhuvalud hakkavad järgi jääma. Viimasel paaril päeval valutas tal nii, et ta värises.
No comments:
Post a Comment