Pero bueno, kui nüüd millestki üldse kirjutada, siis on see Villem. Me sobime päris hästi. Mina teen talle musi ja pai. Tema teeb niisama: "Ooo, ohooo!" Häält ta küll ei tee, aga suu paneb sedasi, nagu teeks.
Käisin temaga täna arsti juures. Kasvab nagu mühin. Ühe nädalaga kohe pauhti sentimeeter pikem ja kaksada grammi raskem. Kui nii edasi läheb, siis on ta varsti minust suurem! Ja Jossu saab meilt jalagade vahelt läbi joosta. Vot nii on.
Muud nagu polegi. Käin lasteaias. Need tegid seal ka Villemile ühe hiiglasliku pildi ja küsivad minult kogu aeg, et kuidas minu vennakse nimi on. Ma ei viitsi neile seda isegi ütleda. Kuidas nad nii tobud on, et ise seda meelde jätta ei suuda. Me oleme seda neile juba nii sada kuuskümmend seitse korda öelnud.
Homme on meil püha. Lasteaed kah kahjuks kinni. Mina tahaks küll minna, aga tädid ei viitsi. Nii tuleb siis Silvia. Ega temaga paha pole. Tuleb lihtsalt selle pärast, et issil on koolituspäev ja ega emme kolme lapsega üksi päeva aega küll olla ei jõua. Reedel lähen jälle lasteaeda.
Hea küll siis. Lähipäevil kui aega saan, kirjutan sõbrannadest.
No comments:
Post a Comment