Villemil on naljanaba

Meie Villemil, nüüd on tal ametlikult see nimi, reedel käisin kohtus talle seda panemas, on üks naljanaba. See on selline naba, mis oleks nagu naba, aga peale selle on sellel veel üks Buratino nina. Noh, selline naljanina. Kokku ongi tal üks igavene veider naba. Me ei teagi, kas see jääb talle nüüd sajaks aastaks või muutub mõne aja pärast teistsuguseks.

Villem ise on üks naljamees. Teeb alailma: "Oo-ohoo" ja magab emme kõhul. Voodis ta magada ei taha. Ta on üks ära hellitatud jõmpsikas. Muidu on ta meil üks suur unimüts. Hommikul on vast pool tundi üleval, teeb virgutusvõimlemist, siis väsib nii ära, et jääb tuttu ja magab ühe hooga peaaegu järgmise hommikuni. Unenägude vahele pugib veidi ja kakab. Selline on meie Villem, naljanina.

Reedel ma koolis ei käinud. Kuidas ma oleks saanudki, keegi pidi ju sellele poisikesele nime panema! Peale sellele olin veel ka veidi nohu ja köhane. Minu jaoks õnnetus, tahtsin ikka minna küll. Mis seal ikka, homme lähen, löödagu või maha.

Eile käisin West Side Story muusikalil. Päris hea oli. Au ja kiitus meie kooli laulu- ja tantsumeestele. Ilusad kleidid ja puha. Mulle meeldis kangesti. Kui veel tuleb, lähen jälle. See on kindel.

Peale selle käib mul pliiatsi õigesti kättevõtmise õppimise programm. See tähendab, et kõik rasvakriidid murtakse pooleks ja mina pean nendega joonistama või värvima. Mul pole selle programmi vastu midagi, kui sellest kasu tuleb. Kui kasu ei tule, on raisatud rasvakriitidest kahju.

Seda ma ütlen ka, et alates Villemi tulekust olen ma tublisti mehistunud. Pooled riided ja kõik kingad panen endale ise selga. Tubli olen ma tralalallaa!!!

Mõni sõna pildi kohta. Ma sõbrannatan Beaga.