Font Roja

Tere!

Mina olen nüüd tagasi. Vahepeal käisin ära. Talus käisin. Puhkamas. See on vist valesti öeldud, sest tegelikult tähendavad meie puhkused seda, et mitu päeva peale puhkust on tarvis korralikult puhata. Olgu, ütleme siis, et käisin talus, magasin seal, aga muidu matkasin. Nii on kõik täpselt öeldud, sest nii matk kui ka talu olid ikka päris. Räägin kõigepealt talust.

See oli Font Rojas. Alcoys, nii viis-kuuskümmend kilomeetrit meist kaugel. Talu oli kohe päris. Seal olid loomad ja asjad olid talule kohaselt veidi ligadi-logadi. Meie öömajagi oli päris ehe oma pisikeste ja harvade akendega. Igasugust vana kraami oli sinna kokku kogutud, alates Vespa mudelite kollektsioonist kuni krokodilli topiseni välja. Viimane oli nii kole, et ma ei saanud tema pärast hästi magadagi. Muudkui tuli mulle meelde. Õnneks polnud ta meie ruumides, vaid kõrvalruumis lukkus ukse taga, aga ikkagi, ma ju nägin teda. Täna, kui käisime onu otsimas, nägin teda veel korraks. Oli ikka kole. Mitte mõni multifilmi oma.
Ruumid olid meil suured. Suurim öömaja, mis meie reisidel olnud on. Kamin oli ka sees. Igal õhtul me kütsime seda. Alguses ajas see suitsu sisse, samas kui põlema saime, siis andis sooja nii, et lae all oleks võinud leili võtta. Päris mõnus oli. Ilma selleta oleks seal külm kui hundilaudas olnud. See meie ruum võiski varem ehk laut või mõni panipaik olla. Siiani olid seal moosiriiulid alles. Naljakas oli vaadata, kuidas hispaanlased vanasti ehitasid. Seinad tehti nii paksud, et täismehel annaks ümbert kinni võtta. Samas laetalad olid sealtsamast kõrvalt metsast mägimändidest tehtud. Rohkem käände ja kõverusi annab ikka ühele talale sisse mõelda. Maja seinad olid niisama kõverad, kui taladki. Mis sellest. Püsti ta püsis ja isegi päris hästi, kui andis vähemalt kolm külalistenurka ehitada.
Pererahvas elas isegi majas. Õhtuti kääksutati üleval flööti ja põrandalaudu nii, et arvasin, et krokodill peab pidu. Täna majas ringi kolades jäid silma peremehe tööruumid, kus olid nii trei- kui ka puurpingid pluss igasugu muud vajalikku träna. Õhtul käis taluomanik pojaga põllul kividel motosporti harjutamas. Ema juba kujutas ette, kuidas isa võiks seda ühel päeval Villemiga ka teha.
Villem pidas ennast muidu palju paremini üleval kui Jossu. Polnud temast õieti muud kuulda kui seda, et emal oli teda õige raske mäest üles kanda. Jossu seevastu lendas vastumäge. Oli igal pool esimene. Samas ei saanud ta suud pidada ja torises, mis õige matk see mööda laia teed on. Tema jaoks on matk okaspõõsaste vahel ronimine või siis kivinukkidel hüplemine. Õnneks sai ka tema oma osa kätte, sest ühel päeval pidime me 1352 meetri kõrgusest mäest mööda kive, puutreppe ja kitsast metsarada alla tulema. Issil, kes mind seljas kandis olid kintsud all päris nagu tarretisest, võbisesid justkui haavalehed tuules. Ega emmelgi kergem polnud. Aga arvestage, nad kõndisid enne viis kilomeetrit vastumäge, et sinna tippu saada ja kaasatoodud lõunasööki süüa. Võite imestada, et mis siis ei võinud all, kena kloostri aias oma võileibu pugida. Aga mina, vana matkasell, ütlen teile, et see pole ikka see. Õige matkaja paneb leivad kotti, ajab sinna veel hulgim kraami, et kott võimalikult raskem oleks ja marsib siis nii, et higi vasemale ja paremale lendab mäest üles, et seal vinguva tuule ja karge külma käes oma kuivanud juustusaia pugida. Me polnud muuseas ainsad seal üleval. Paar tädi käisid ka meist mööda ja üks onu oli seal tööl. Temal oli nii igav töö, et polnud muud teha kui võtmepaela läbi akna keerutada.
See oli kõik teisel päeval, ehk eile. Esimesel päeval, siis kui me oma taluhoovi jõudsime, läksime ilusaid sildu otsima. Alcoy on tuntud sildadelinn. Aga meie muidu Alcoysse ei läinudki, sest sealsamas meie juures oli nn via verde, ehk vana raudteetamm. See lookles mäenõlval läbi tunnelite ja üle sildade. Kui kunagi pidi sinna raudtee ka peale tulema, siis kavaks see jäigi, sest ajalool olid omad plaanid. Nüüd on see lihtsalt käijate ja sõtkujate pärusmaa, kusjuures üldse mitte paha.
Sel esimesel päeval võtsime me kohe vale suuna ja ühtegi silda lähedalt ei näinud. Kaugelt olime neist isegi kahte näinud. Mis kõige naljakam: meiega tulid kutsumata kaasa kaks koera. Üks oli kanada kelgukoer, Pontu, teine aga punane rebasekasvu nähvits, Pitsu. Tegelikult olid neil veidi teised nimed, aga meie neid ei teadnud ja mulle nad ka meelde ei jäänud, kui talumees neid meile tutvustas. Päris naljaks oli käia kahe koeraga. Kelgukoer on ikka ju päris suur ka. Ükski rattur ei riskinud täishooga meist mööduda, sest selle koera ilme on päris hirmutav. Muidu oli ta vana sõber, kes sõi meie toidulaua kõik jäänused ära. Arvatavasti oleks ta ka banaani söönud. Mina tahaks endale sellist koera. Mõelda, kui temaga oleks teel mõni viperus juhtunud, näiteks ta oleks mõne teise koeraga purelema läinud või mõnda jooksjat ehmatanud, siis oleksime meie pidanud tema eest sõda pidama. Õnneks läks kõik hästi ja koer valvas truult ka meie uksetagust.
Kui jutt juba loomadele läks, minu jutt lookleb ka nagu mägitee, parasjagu tulid ka tammed pähe, siis olgu öeldud, et täna tuli eesel meile kööki. Päris sisse ta õnneks ei tulnud, ja hea ka, sest meie poleks teda enam ilmselt välja saanud. Eesel jäi lahti eileõhtust, kui tema sõber koos Jossuga seljas aedikusse viidi. Tema tobujuss ei julgenud üle elektrita karjuse hüpata ja jäi maha, kuigi issi üritas teda lohistada. Aga üks eesel pole vasikas, kui tema ei taha liikuda, siis kaku või käed otsast, tema ei liigu. No jah, ööga oli Corazon, nii oli eesli nimi, ikka elektrita elektrikarjusest üle saanud ja käis taluhoovis kellahelistades ringi. Vot, postiljonist harakat meil polnud, aga kellamees eesel oli täitsa olemas. Ja kui ma hommikul ukse lahti lõin oli armas must andaluusia tõugu eeslipilika meie ukse taga. Siis sai talle saia antud ja järjest rohkem sisse ta sammus. Lõpuks kui ta juba poolenisti ukse vahel oli, lükkasime ukse ta nina ees kinni, et mitte sekeldustesse sattuda.
Koerte pärast, kes ka täna meiega matkale tulid, pidime piknikuplatisilt enneaegselt ära minema, sest Pitsu asemel tulnud Golfo hakkas üht lähedusse ilmunud bokserit haukuma. Meie kartsime, et äkki hakkavad kaklema, mida me siis teeksime. Aga sillad said nähtud ja see oli nii mõndagi väärt.
Ma mainisin enne ka tammi. Seal kõrgemal mägedes olid pisikeste okaslehtedega tõrudega tammed. Meiegi korjasime tõrusid, aga enne olid metssead seal maiustamas käinud. Kuidas nad küll julgesid? Looduspargist ei tohi ju seentki võtta! Ütlen veel, et kui kõrgel olid tammed, siis madalamal männid.
Muidu oli meil üks lahe kakspäevak, mida meenutame ilmselt hiljemgi.