Saladus

Tere! Ma olen veidi haige. On nohu ja vist ka köha, kuigi viimane pole päris kindel. Vahest tuleb mul ka oks. Ah või ei tea, mis see oks on? See on see kollane vastik vedelik, mis sinu seest suu kaudu välja tuleb. Palavikku mul pole ja õues käin ka. Aeg-ajalt võtan kibedat-kibedat mett sibulaga. Nii ma paranen. Lasteada mul ei ole, sest meil, erinevalt hispaania omadest, on vaheaeg. Jossu, issi ja kõik on kodus. Lahe, saab niisama puhata. Kuigi ma isegi igatsen lasteada. Nii lahe on seal olla.

Vana on pildil. Ma tunnen ta nagu nipsti ära. Issi näitas mulle seda pilti ja arvas, et ega ma kindlasti ei tea, kes selle peal on. Aga ma teadsin! Ja veel ilma igasuguste vihjeteta. Kõik kahtlevad minu mälus. Eriti kahtleb emme. Tema arvab, et ega ma järgmisel suvel enam midagi ei mäleta. Aga ma mäletan ja veel päris hästi ka neid asju, mis jäid veel varasemasse aega.

Kurat! Tuled arvutisse, et kirjutada ja kohe on keegi platsis, kes tahab sinuga suhelda. Ma ei viitsi. Ajavad mõtted eemale ja segavad niisama.

Nüüd ma sosistan ühe saladuse. Keegi ei tea veel seda. Mina ainult, Jossu ja teised meie majast ehk veel. Ma isegi ei tea, kas ma ütlen. See on nii suur saladus. Ise on ta nii väike, et teda õieti polegi. See on Villem. Emme sees, kõhus. Kust ma tean, et ta Villem on? Noh, kuidas te siis aru ei saa, kui ta poleks Villem, oleks ta Maru. Veel on võimalik, et ta on Maru-Villem, aga emmele Maru väga ei meeldi. Jääb ilmselt Villem. Ja las ta olla. Aga jama tuleb temaga palju, see on kindel. Viimane pole enam mingi saladus. Aga nüüd on mul palve, et te temast mitte kellelegi edasi ei räägiks, sest pärast süüdistatakse mind latramises.

Kui kõik hästi läheb, sõidame homme mägedesse puhtaõhu vanne ja kolkaromantikat otsima. Paariks ööks jääme. Siis tuleme tagasi ja vaatame, kuidas selle nädala lõppu saame. Ega meil palju siin midagi ei juhtugi.

Ah jaa, me plaanime autot osta. Aga kuna paistab, et meie issi jaoks sobivat autot turul pole, ostame ilmselt bussi, 40-kohalise.