Halloween

Meil oli pühapäeval hälloviini pidu. Kõik lapsed maskeerisid ennast õhtuks ära ja käisid ukselt uksele kommi nõudmas. Nii nad just tegidki: lasid kella ja karjusid "KOMMIII!" Kui sa kommi ei andnud, siis viskasid akna katki. Meil visati ka üks aken katki just sellepärast, et issi nõudis, et nad tantsiksid. Rumal temast, ega tänapäeva hispaanlased mõned narrid mardid ei ole, kes tulevad taarudes jorutades: laske sissse mardisandid, kaske, kaske. Meie omad tulevad ise sisse ja varastavad kõik su kommid ära. Mina kardan neid. Kuigi ma olin ise ka bruja, ei läinud ma selle lollusega kaasa. Ma olin niisama lahe nõiake, kes sai pärast Jossu kommikotist matti. See mulle meeldis. Aga see hälloviini lollus paneb lausa liialdama. Õige on muidugi see, et meie aken jäi terveks, aga õige on seegi, et siin ei oska lapsed muud teha, kui kommi nõuda. Ja siis peab neile ukselt, nagu koertele, viskama. Selle üle on neil kangesti hea meel, sest siis saavad kõik maast rabada ja oma kotti toppida. Meie muidugi seda ei teadnud ja panime kommid kenasti taldrikule. See neile ei meeldinud, sest siis said mõned tugevamad paar peotäit kahmata ja otsas ta oligi. Maast oli ka tossikestele lootust midagi leida. Nii oli päris halloweeni päeval.

Enne vaheaega oli meil ka koolis hälloviin. Mina olin seesama nõiake. Õnnetuseks olin ma sellel hommikul veidi tõbine ja kerge palavikuga. Tahtmine kostümeeritult lasteaeda minna oli nii suur, et ma läksin sinna ikka. Teised lapsed olid ka kostüümidega. Kasvatajad tegid pilti ja lõpuks pandi meile kotti keelt punaseks värviv nn verekomm. Küll see maitses hästi!