Lasteaeda

Kui ma nüüd kuupäevi vaatan, avastan hirmuga, et ma pole endast juba 1 kuu ja 20 päeva siia mitte midagi kirjutanud. Ma pean ennast kuidagi välja vabandama. Olgu, põhjus on lihtne, ma olin maal. Maal ei ole aega kirjutada. Seal tuleb igasuguseid muid asju teha: herneid süüa, kanadele tigusid korjata, koera karjatada, külalisi vastu võtta, niisama tududa. Vot nii see 1 kuu ja 20 päeva läkski. Nüüd on need ajad ka möödas, ja mina kirjutan jälle.

Õigupoolest peaks rääkima sellest, mida suvel sai tehtud. Aga kes see viitsib vana asja ikka meelde tuletada? Praegu on esmatähtis see, et ma lähen kohe-kohe lasteaeda. Ma tahan minna, igal juhul ma teatan kõigile, et lähen lasteaeda. Kui tõele au anda, ei tea ma täpselt, mis mind seal ikka ees ootab. Olles veidi kriitiline, võin öelda, et ilmselt ei tea ka lasteaia omad, mis neid seal ees ootama hakkab. Nad on ju samasugused algajad nagu minagi. Kes neist ikka on varem sõime juhtinud või muul moel sõimemänge mänginud. Hea küll, asjad on kõik uued, aga ikkagi. Tädid on ju vanad kooli õpetajad ja muidu suurte laste hoidjad. Nüüd äkki on neist saanud väikelaste kasvatajad. Vast pole midagi ja kõik läheb libedalt, aga teatud põhjus asja asjakohasuses kahelda on mul olemas.

Mina olen lasteaiaks igati valmis. Mul on kott ja kostüüm ja ka kõik muu. Särgiga läks veidi valesti. Issi palus suuremat särki, aga sai väiksema. Ikka juhtub. Tuleb siis ümber vahetada. Veel asjadest rääkides, saan öelda, et mul on pliiatseid ja kõik muudki sõimelapsele vajalikku. Räägiks neis asjadest kõigist pikemalt ja laiemalt, kui esimene lasteaiapäev jääb selja taha.

Meenutaks lõpetuseks veel mõne sõnaga möödunud suve.

Maal olin. Maaks kutsun ma issi kodu, kus elab Vana. Kui me sinna läksime, oli Vana haiglas. Just enne oli Vanal süda rütmist välja läinud. Umbes nädala pärast sai ta välja ja tuli ka meie juurde. Algul oli teda vähe, ta oli haige ja hädine, pärast aga oligi ainult tema. Ma mõtlen minu päralt. Issi ja emme sõitsid ju Türki ja mina jäin Vanaga maale. Ega viga polnudki, aga suur emmeigatsus oli mul ikkagi kallal. Kord telefonist issi häält kuuldes, tuli mul kange nutt peale ja kui nad lõpuks rongiga Valka tulid, polnud mu rõõmul piire. Siiamaani meenutan, et emme ja issi tulid rongiga Valka.

Peale seda olime mõnda aega maal neljakesi. Hea küll, issit ei saa arvesse võtta, sest temal oli vahepeal veel koolitus ja siis tegi ta kogu aeg seda remonti, mille Ranno pooleli jättis. Vahel oli niimoodi, et ma ei näinudki päeva jooksul issit õieti, sest tema kükitas tolmuses vannitoas ja muudkui pahteldas. Mul sai sellega ka pahteldamine ja värvine täitsa selgeks.

Ja siis läks ühel päeval emme ära. Issi läks ka teda saatma. Emme läks Hispaaniasse. Mulle ei malhtunud see pähe ja ma pidin teistelt päevas nii sada korda selle kohta kinnitust küsima. Lõpuks harjusin ma mõttega ära ja võtsin omaks uue idee, selle, et ka mina lähen kohe-kohe rongiga Riiga ja siis lennukiga Hispaaniasse.

Nii ka läkski. Ühel päeval viis Jossu issi meid Valka ja meie läksime rongi (panen rongipildi vaatamiseks). Sellega sõitsime Riiga, kus magasime öö hotellis ja sealt edasi viis takso meid lennujaama. Peale enam kui kaheteiskümnetunnist reisi jõudsime lõpuks õnnelikult Alicantesse, kus emme meid juba ootas.

Nii läks mu suvi tagantjärele vaadates.