Tänaseks olen pääsenud. Tädi kirjutas mu päevikusse: Le ha costado un poco. See tähendab seda, et lihtne mul seal polnud. Mulle seal ei meeldinud, nutt tikkus ikka ja jälle peale. Korra läks üle ja siis tuli uuesti. Mis siis saab? Tädi soovitas mind varem koju tuua, nii 11. Olen seal kaks-kolm tundi ja siis tulen ära. Õpin ja harjun. Vast on nii parem. Tegelikult ei taha ma üldse lasteada minna.
Hommikul oli küll kärsitus, kott pandi selga ja puder tehti valmis ning kui emme parkimisprobleemide tõttu koolist mööda sõitma pidi, arvasin ma, et ma ei saagi lasteaeda. Sinna ma enam nii jääda ei tahtnud. Tädid olid võõrad ja lapsi oli ka palju. Edasi läks muudkui aga hullemaks. Teate isegi.
Peale lasteaeda viidi meid Jossuga MacDonaldsisse, kus me saime lasteeine ja veel ka jäätist. Ikka tuju parandamiseks. Jossul pole midagi parandada, tema on harjunud, aga minul küll. Ega mu tuju peale ärasaamust kehv ei olnudki. Lihtsalt, ma olin väljas ja kõik on nagu korras. Aga homme peab vist jälle minema.
No comments:
Post a Comment