Peale teist päeva oli minu päevikusse kirjutatud: parem. Täna polnud tädid midagi kirjutanud, aga nad ütlesid, et täna oli juba päris hea. Ja nii see oligi. Mul ei tulnudki rohkem nuttu peale, kui peale emme äraminekut. Pärast ma joonistasi, unustasin issi tulles pildi maha ja jooksin sellele uuesti järgi. Polnduki nii hull, julgesin küll uuesti sisse minna. Hommikul ma kohe tahan lasteada minna. Nii tähtis on vara ärgata, süüa, hambaid pesta ja siis Jossuga koos välja minna. Nagu suur laps kohe.
Paar päeva tagasi käisin esimest korda sellel sügisel ratsutamas. Selleks korraks anti meile hobune nimega Sur. See on pisike poni, kes oli nii-nii armas. Me käisime temaga igal pool, kuhu vaid võis minna. Mulle meeldib nii väga ratsutada.
No comments:
Post a Comment