Aga seda ei ole. See veel tuleb. Ma ei ole kuut päeva lasteaias käinud. Olen käinud neli. Esmaspäev oli minu viimane päev, sest juba sama päeva õhtul tõusis mul palavik ja oli kuulda köha. Nii ta on, ma olen haige. Eile ma lasteaias ei käinud ja täna ka mitte. Homme ja ülehomme ei lähe. Käisin täna hoopis arstitädi juures, kes vaatas kurku, kuulas kopsu ja uuris kõrvu. Kõik on korras. Tuleb mind vaid jälgida. Ühesõnaga muretsemiseks põhjust ei ole, seagrippi mul pole.
Kust see haigus siis tuli. Issi arvas, et ta külmetas mu emmega pühapäeval ära. Kõigepealt basseinis ja nagu sellest veel küll ei oleks, pärast törts mere ääres veel otsa. Sellega oli haigus kindlustatud. Emme seda ei usu ja oma süüd ei tunnista. Tema ajab ikka, et külmetada ei saa, kõik haigused on pisikutest. Ema usub, et mina sain lasteiast oma esimese pisiku ja põen oodatud ning tavapärast lasteaiataudi. Taudi sellepärast, et see haigus pidi lakkamatult, kergete leevenemistega, kestma terve esimese lasteaiaaasta. Kokkuvõttes me ei teagi, kummal õigus on. Võibolla mõlemal. Ma sain ehk pisiku lasteaiast, kuid pühapäevane külmetus tegi mu temale parajaks ampsuks.
Me otsime ka uut lapsehoidjat. Kaks on käinud ja mulle pole kumbki meeldinud. Ma olen mõlema puhul esmalt pool tundi süles istunud, omaette vaadanud ja jõuranud. Ma kohe ei taha neid tädisid. Pärast aga oleme saanud ka veidi mängitud. Et ma harjumispäratult käitun, selle põhjuseks on vist lasteaiastress. Kokkuvõtteks võin öelda, et ma olen haige ja stressis.
No comments:
Post a Comment