Mis eile juhtus?

Kõigepealt pandi toolile ja kästi pea vastu mingit aparaati panna. Ma panin. Aparaadist nägin puud või oli see müüd midagi muud? Siis lasti maha. Tuli oodata. Mängutuppa minna, uksi paugutada, niisama ringi tammuda. Seda kõike võis teha. Seejärel ootas uus tädi, kes näitas pilte ja küsis, kas mul on selline käes. Kui mul oli, siis ma näitasin talle, et mul on selline. Tõttöelda oli see üsna tüütu tegevus, sest toas oli palju muudki huvitavat vaadata. Tädi lasi veel masinaga pilte seinale, aga sellest ei tulnud vist midagi head välja. Seejärel ootasid mind silmatilgad. Kaks korda kahte silma. Viimane kord oli vastik. Edasi ootamist, mängutoas käimist, niisama kondamist, ka püksi pissimist - emme unustas kodus mähkme panna. Edasi uuesti toolile ja aparaadist puud vaatama. See tehtud, oota jälle. Lõpuks kutsus onu meid oma tuppa. Lasi mulle valgust silma, vaatas aparaadiga ja ütles lõpuks, et kõik on korras. No täitsa korras, nii korras kui annab. Aga et päris-päris kindel olla, kutsus meid aasta pärast tagasi. Panime isegi aja kirja. Kõik sai tehtud, prillipapat minust veel ei saa. Hea ka. Aga Lolita on ikka paras tobu, et hakkab nii paanikat tekitama. Ta on nende teistega, varasematega, ikka paras paaris.