Ilma piibita

Tere! Nagu ikka öeldakse. Mina ütlen alati "tere", kui kedagi hommikul näen või kui keegi tuleb. Jube viisakas olen, kas pole? Õhtul ütlen "head ööd" ja saadan teised ilusti magama. Peale issi, tema peab tulema minuga magama. Päeval sooviksin ma rohkem emmet, aga temal on vaja tööd teha. Nii jään ma päeval siis üksi magama. Juba poolteist nädalat ilma piibita. Asi oli selles, et piibi läks katki.
Ühel reedel, poolteist nädalat tagasi siis, tõi emme mulle katkise piibi. Ise ta ütles, et vaata, mis piibiga on juhtunud. Mina küll aru ei saanud, kuidas see piibi nii ise katki läks. Fakt oli see, et katki ta oli. Panin suhu, aga suus ta enam ei püsinud. Nii pisikeseks oli piibi äkki kulunud. Seda pidi hammastega kinni hoidma. Jube tüütu oli. Siis ma otsustasin issi õhutusel ise piibi prügikasti visata. Sinna see jäigi. Rohkem ma oma piibit näinud ei ole.
Algul oli jube piibita magama jääda. Uni ei tahtnud tulla ja öösel olid katkise piibi hirmuunenäod. Ise ma muudkui mõtlesin sellest õnnetust piibist. Midagi polnud ju ka teha. Uut polnud kuskilt võtta. Isegi nüüd tuleb mulle vahel ta meelde ja siis tuletan ka teistele meelde, et minu piibi läks katki. Mille peale teevad nad kurva näo ja ütlevad, et nii see on.