Kõht kinni

Mul on juba teist nädalat kõht kinni. Ise olen ma vaevalt teist nädalat kahene. See tähendab. et teine aasta tuli kõhukinnisusega. Kirjutan selle üles, et ise ka hiljem mäletaks. Ega siin midagi head ei ole, kui pead kakades nutma. Kaka on kõva ja tihedates pabulates. Mina küll ei tea, miks ta nii läks. Varem oli kõik hea ja pehme. Põhjusi võib olla mitmeid, issi luges. Üks on neist arvatavasti stress ja teine vale toitumine. Stressi on mul küll. Kui teised on stressis, siis kuidas see minustki mööda läheb. Toitumine pole meil ka teab mis kiita. Issi keetis täna hommikul mulle esimest korda mannaputru. Mannapuder pole muidugi mingi lahtistaja, aga on iva oli sellel ikka. See oli soe ja ma sõin seda päris palju. Varem näksisin ma vaid tera sai ja sõin viis juustupalli. Mõlemad on kinnistavad. Lõunaks anti banaani ja õhtuks viinerit. Kumbki neist ei kuulu kõhukinnisuseheigete menüüsse.

Vaja oleks süüa palju kiudaineid, et kakahulk kasvaks. Siis oleks vaja veel juua. Viimane on minu probleem. Ma ei joo. Või joon väga vähe. Põhilise vee saan magamineku piimadest. Aga piim ei aita kõhukinnisuse ravile kaasa. Eriti steriilne poepiim.Võibolla peaks jooma ühe korra asemel hoopis teed. Issi palus ka Eestist küllatulevalt tädilt tuua kaasa teelehti ja linaseemneõli, mis mõlemad peaksid kakat pehmendama.

Issi püüab veel anda kuivatatud ploome, aga ma ajan need suust välja, sest nad on päris vastikud. Võibolla peaks ta need kuidagi pudru sisse peenestama. Täna ootab mind mõnus kapsasupp. See on kasulik. Vedel ja täis juurvilja kiudaineid. Ma ei tea, mis ta õhtuks välja mõtleb. Meil on täna muidu küllaminek. Võibolla ta võtab midagi kaasa ja keedab mulle külas, kui seal midagi mõistlikku ei anta.

Ja puuvilju ei taha ma siin üldse. Eestis sõin ma marju ja herneid nii et küll sai. Siin ei lähe ploomid, õunad, pirnud ja muu kohe üldse. Maitse vahe. Hispaania omadel on kemikaalimaitse juures.