Meil on siin nii külm, et varbad lähevad siniseks ja nina liguneb ära. Tuul on selline, et hoia ja keela. Vihma viskab ka sekka. Võtame näiteks eilse laste jõulupeo. Pidu pidi õues toimuma. Hea oli, et korraldajad olid titetelgi püsti pannud. Lõpuks olid kõik suured ja paksud ka titetelgis ning olemine läks nii kitsaks, et ei saanud hingatagi. Enne, kui veel taevas veidi pidas, oli päris lahe. Sai paisel hüpata ja lastenurgas ligu lasta. Hiljem ei saanud enam midagi, sest kuskil polnud ühtki vaba kohta. Õnneks tuli paella-aeg peale ja me läksime sööma. Peale sööki oligi pidu läbi ja ma tulin issiga koju tuttu. Emme jäi Jossu ja Noahiga veel pittu. Ega nemad ei saa ju kunagi enne lõppu ära tulla.
Jossu laupäevane jalgpall läks ka ilma nahka. Öösel oli vihma sadanud ja asfaltväljak märg. Treenerid otsustasid turvalisuse huvides mängu ära jätta. Jätsid nii ära, et ei andnud palligi positele. Nii pidi üks papa küsima minu palli. Mis värk, kari poisse hakkaski minu palli taga ajama. Mul läks tuju täitsa ära. Jooksin ka. Lõpuks andsin alla, sest kes jõuab nende tobudega võidu lasta. Aga Jossu on muidu igavene boss, lööb kõvasti väravaid ja jookseb botastest välja. Taani blondide poiste ema rääkis, et ka tema posid pidid Jossut imetlema.
Mina teda küll nii väga ei imetle. Tema muudkui kiusab mind. Võtab telekapulti käest ja peidab Lolat. Siis pean ma talle jälle veidi tappa andma.
No comments:
Post a Comment