Käkakikk

Mul on oma punane jõulusokk. Ripub täpselt Ossu soki kõrval suuretoa ukse lingi küljes. Ossu sokk on suurem. Ilmselt vist selle pärast, et tal on suurem jalg. Minu sokk on seevastu uuem. Kohe päris uus. Emme ostis vast nädala tagasi. Minu sokile on kirjutatud Lublu. Ma arvan, et see on vene keeles. Mind armastab keegi. Ja ma juba tean, kes see keegi on. See on Käkakikk, kes käib meil pealelõunat sokki kommi panemas. Käkakiku komm on nii näm-näm-näm. Mul läheb kohe tuju nii heaks, kui keegi mulle selle kommi ka lahti teeb. Tänapäeva kommid on muidu üsna lastekindlal. Mina neid küll lahti ei saa. Ju nad laste tervise pärast ongi nii pakendatud.

Kõik muudkui ütlevad, et Iire on laisaks läinud ja et Iire ei viitsi enam kirjutada. Asi pole ju laiskuses, kus te siis aru ei saa. Asi on hoopis seaduses. Seaduse pani kirja Kaarel Piirimäe. Kes see Kaarel on, seda mina ei tea, aga tema kirjutas kord oma blogis, et kõik ajaveebid vajuvad kord unustusehõlma. Võibolla ma kirjutasin veidi valesti, aga nii ta mõtles ja kindlasti ütles ta "ajaveebid". See on ilusti öeldud. Mitte igaüks ei tule selle peale, et nimetada blogi ajaveebiks. Näe, Kaarel tuleb. Mina ütlen ka edaspidi ajaveeb. Ja ütlen veel ka seda, et ta vajub mul unustusehõlma. Alguses, kui vunk oli suur, siis oli unustus väike. Nüüd, kui vunk on juba raugenud, tuleb peale suurem unustus. Lõpuks, kui pole enam vungist piuksugi, ongi ajaveeb unistuse all või sees. Sellest oleks muidugi kahju. Ma pean end ikka vähemalt kord nädalas näpistama, et tuleks meelde midagi kirjuatada.