Telkimas

Mina olen siin esimest korda, ma mõtlen maailmas. Ja mitte rohkem kui 661 päeva. Paljusid asju olen ma juba teinud, aga nii mõnigi asi on esimene. Nagu näiteks telkimine. Nüüd keerutamata, ma telkisin nädalavahetusel esimest korda oma elus. Ühe öö saja sammu kaugusel merest kämpinguplatsil. See oli Denias. Mitte kaugel siit. Me polnud seal käinud ja sellepärast läksime sinna. Mitte sellepärast, et me tahtsime Deniasse minna, vaid sellepärast, et me tahtsime oma lapsi, st mind ja Jossut, telkima viia. Ja Denia me valisime veel ka sellepärast, et meie apelsin pott jäi meie apelsinile kitsaks. Nii ta seal siis kurvalt oli: lehed kitsad ja taevapoole. Nagu naise jalg liiga väikeses kingas, samasuguse ilmega. Poolteist aastat tagasi käisime tädi Ruthiga Cabo de Naos ja siis me nägime, et see kant on savikaevanduste ja potipoodide poolest rikast. Potte saab sealt odavalt. Ka hirmus suuri, kuhu võid suure apelsini panna. Meie oma saab nüüd rõõmsalt mitu aastat viiekümnes liitris mullas kümmelda, enne kui pott jälle pigistama hakkab. Vähemalt emme arvab nii.
Oi emme on mul aednik. Tema ise arvab nii. Ta lilled elavad kõigist lilledest kõige paremat elu, kui nad just ära ei sure. Issi arvab viimast. Emme ja issi on mul ühed suured aednikud. Mul pole selle vastu midagi, sest lilled meeldivad mulle väga. Peale kingi ja nukke muidugi.
Olgu, läksime telkima. Telk oli meil kaasas. Uus ja vägev, koridoriga. Tükk ega läks enne kui saime aru, kuidas seda üldse püsti saab. Mina ennast sellise maise murega ei vaevanud. Jätsin selle emme, issi ja Jossu kanda. Ise vaatasin, kuidas annab kohalikul maastikul käru lükata. Ega see suurem asi polnud ja lõppes sellega, et issi pani häbematult vankri autopagaasnikusse, et ma enam ebaõnnestumistest ennast traumeerida ei saaks.
Telk üleval, sõime õhtueinet. Supp jäi meil keetmata, sest tikud ununesid koju. Aga ega sellest supist ei hoolitudki, sest äsja olime me tee ääres restoranis oma kõhud täis laadinud. Sõime lihtsalt sellepärast, et telkides peab ju sööma.
Kõht viimse pilgeni täis, läksime mere äärde jalutama. Kui kena seal oli. Kivine rand ja adrusupp, see kohin ja lehk. Ja õhtutaevas! Mõelda vaid. Ei tahtnudki nagu enam tagasi minna. Pidi, sest jalad väsisid ära ja uni tikkus peale.
Pool kümme olime kõik telgis ja ootasime und. See ei tulnud, eriti minul ja Jossul. Lõpuks tuli välja, et telk on neljale ka kitsas ja issi ronis esikusse magama. Nii see öö läks. Meie kolm telgis ja merekohin. Veidi jahe oli, võibolla ka kõva, aga hommikul paistis päike ja siis oli lahe.
Keetsime teevett ja sõime arbuusi. Mina sõin saia ja riisirõngaid ka. Siis me pakksime, et koju minna. Enne teele asumist sõime Denias veel saia ja jäätist ja issi jõi Guinessi. Enne lihtsalt piimakohvi. Ega seal muud tarka teha polnudki. Kõik söödud, tulime tagasi. Nii see jäi, rohkem ma ei mäleta, sest autus tuli uni kohe mulle kotiga peale.
Issi on telkimisest nii vaimustuses, et pani meiel aeda ka vana telgi üles. Las ta siis telgib seal. Meie Jossuga ei leidnud eile küll mahti sinna tema telgi juurde minna.