Kuuda

Bruno, ütlesid mõned ja Kuuda, ütlesid teised. Kokku oli seal vaid üks koer, korraga nii Bruno kui Kuuda. Üldse mitte suur koer, päris pisike. Vana oma. Kutsikas. 1. aprillist aastast 2008. Kui meie kohtusime, see oli 8. juulil, oli ta 3 kuu ja ühe-nädalane. Kui arvestada, et koerakuu on seitse inimese kuud, siis oli Kuuda minust veidi vanem. Ja seda oli ka näha. Ta hüppas ja kuskus ja lükkas ja käis üldse mulle nii närvidele, et ma sain ainult kisada, kui teda näha oli. Hiljem, kui ma õppisin talle tuupi tegema ja ta oma lolluste eest teistelt tuupi sai, õppis ta ise ennast eemale hoidma, kui mina talle näha olin. Nii see ka päris ei olnud, aga pooled olid enamvähem võrdseks saanud. Meil oli muidu sõbralik suhe. Aga see Kuuda on ikka üks rahmeldis küll. Hoopis erinev Kutist ja Pusnutis, tädi Maila koertest. Neile võisin ma tuupi teha kohe, ei mingit vastu puiklemist. Aga tema! Puhh. Naljakas oli temaga ka. Tegelikult oli ta mulle päris hea sõber ja ma tahaks teda vägagi näha. Kahjuks on ta kaugel. Nagu ka vana. Ja sinna ei saa nii lihtsalt. Lennukiga. Need teevad nii hullu müra ja seal on nii kitsas.