Rattaga

Ma ei tea, kas olen öelnud, et mul on ratas. Oma esimene päris ratas. Abiratastega ja tõuketoruga. Tõuketoru on kasulik, sest ma ei oska ikka veel ise vändata. Issi arvab, et parem ongi, sest kui ma oskaks vändata, peaks keegi minu eest rooli keerama. Ma unustan ju kohe, kui midagi uut silmapiirile kerkib, et ma pean ka ratast juhtima. Nii juhtub, et ma sõidan auku ja vastu seina ja põõsasse ja igale poole, kuhu ei peaks. See tuleb vist sellest, et nii väiksed lapsed ei suuda veel tähelepanu ühel asjal hoida. Sellepärast pole imestada, et see ratas, mille mina sain on mõeldud alles kolmestele ja vanematele. Kõigest hoolimata käisin ma täna rattaga Jossul koolis järel. Issi pidi küll kogu aeg meelde tuletama, kuhu ma sõitma pean ja siis ma sõitsin ka, kuigi tee oli ikka päris pikk. Lõpuks sai üsna kõrini ja ma tahtsin maha. Siis aga pistis issi jooksu ja kõik oli kohe palju ägedam, et kõlbas sõita küll.
Enne veel kui Jossut tooma läksime, käisime rattaga mänguväljakul. Tähtis oli sinna minna. Seal oli kolm poisipunni veel ees. Mina mõtlesin, et nii aastased, aga tuli välja, et minu vanused. Pisikesed, nabani vaid, rääkida ka veel ei osanud. Minu ratast käisid imetlemas. Ta on mul ikka nii äge. Homme lasen issil pildi teha ja panen siia üles.