See pole ikka mingi õige tegu, minna kohe peale väsitavat reisi uuesti reisile. Siis pole sellest uuest reisist mingit õiget lõbu. Mina sain seda oma nahal tunda. Tulin ju alles Eestist Hispaaniasse. 20. augustil. Ega see mingi lõbu pole palaviku ja lahtise kõhuga reisida. Magada sa ei saa. Maha sa ka ei saa. Muudkui istu ja istu ja siis karda veel, et see lennuk tuleb omatahteliselt maa peale. Nii ju läks. Just sama päeval kui mina lendasin ja just sellesama lennufirma lennukiga, millega mina lendasin. Potsas üks Spanairi lennuk ju kohe pärast õhkutõusmist Madridis alla. Ja ega see reisijatele mõnus polnud. Õnneks meie ei teadnud sellest õnnetusest midagi ja nii ei osanud ka suurt midagi karta. Meie kõrval istuv onu lõi lennu jooksul küll kümme korda risti ette ja musutas oma pöialt. Ikka heaks õnneks. Võibolla ka sellepärast, et see va lennuk veidi vähem undaks. Kõik läks hästi ja Alicantes jäi ka palavik alla. Nii on ta siiamaani.
See kõik ei tähenda ju seda, et sa oled täis jõus. Magada ka selles palavuses hästi ei saa, nahk kogu aeg seljas märg. Ujuda saab, aga ega see jõudu ei anna, see hoopis võtab. Lärmi on siin ka rohkem kui Eesti kolkakülas. Ühesõnaga, väsimus oli mul kontides ja uni silmas kui me reisile läksime.
Hommikul veel pakkisime. Õhtul polnud aega, sest käisime Sünkes paigas laineid vaatamas. Minema saime me natuke peale kümmet. Tegelikult poleks tarvis pakkida olnudki, sest ilm oli selline, et riideid vaja poleks läinud. Meie ikka võtsime, nii moe pärast ja selleks, et oleks ikka midagi kanda.
Zaragozasse sõidad sa Alicantest ikka pool päeva, no nii kuus tundi pidevalt 120-160ega. Igaks juhuks on mitu korda üle parema õla sülitatud, et ikka kõik õlitatult läheks, et ratas auto alt ära ei veereks ega kurv liialt sirgeks ei läheks. Viieks, kuueks olime läbi pilli, kondivalu ja istmemaitse Zargozas. Oh seda esmamuljet. Pidi olema vastik tossav tööstuslinn, aga meid tervitas hoopis selgest veest mulisev ja noortest puudest rohetav kena linnake. See oli meil vahest kõige positiivsem mulje kogu reisi jooksul.
Edasi tervitas meid Juan, kes andis Teresa korteri kolmeks ööks meie valda. Sel õhtul me enam kuhugi ei läinudki.
Hommikul ärkasime teadmisega, et tänane päev kuulub Expole. Ja kuulus ka. Kümme saime välja ja üksteist olime telefericus. Oli ikka ilus vaade! Jõele ja Expo majadele ja kõigele sellele uuele, mida siin Expoks oli tehtud. Expo ise on pühendatud veele. Seal oli tilgamaja ja jääpank pingviinidega ja siis oli seal seda veega lödistamist igas vormis nii palju, et lõpuks sai päris küllalt. Expo paik ise oli vana hea suure Ebro jõe ääres. Tema on rahulik nagu üks vanur kunagi. Viimasel õhtul läksin ma issiga ta äärde närve puhkama. Ja julgen soovitada, nad puhkavad.
Aga Expo on üks edevuse paraad ja lollidemaa. Kõik seal osalevad riigid kiidavad ennast maani ja toovad oma pudi müügiks. Lollid turistid muidugi ostavad ja ahhetavad sulle pähe pritsitava vee pärast. Või lähevad lolliks kõverat seina nähes. No nii nad olid need kolm-nelikümmend riikide paviljoni sajast, kus mina käisin. Mul oli seal päris igav. Kui ma esimesel päeval tegin lootuses midagi leida täisprogrammi, siis teisel olin ma tagasihoidlikum. Olin mõned tunnid Expol. Emme ja Jossu käisid palju rohkem paviljone läbi. Aga ega nad peale kojujõudmist ka neist suurt midagi ei mäletanud. Meie hoidusime veel populaarsetest pikkade järjekordadega Saksa, Poola, Jaapani ja Hispaania putkadest. Võibolla sellepärast ongi sellised muljed, et tõelised pärlid jäid nägemata. Kuid mina igatahes kahtlen. Ma ei kujuta ette, mis oleks võinud võtta seda tuhandete inimeste kohalolust tekkivat ahistustunnet väikeses ruumis maha. Või milline ruumilahendus või puuslik oleks mõjunud nii rabavalt, et Expost lõpuks rõõmu tunda. Jossu vist isegi tundis. Tema vaatas ja vaatas ja teda pidi sageli edasi vedama. Aga enamus inimesi lihtsalt jooksis sealt läbi ja korjas templeid Expopassi.
Kõik see oli veel kaootiliste hispaanlaste kombel koledalt üle reguleeritud. Bussideski olid korraldajad, kes nõudsid, et mind kas pannakse kärusse või pannakse käru kokku. Meie ei tahtnud kumbagi teha, sest minul oli hea emme opsus ja käru oli meil asju täis, mida poleks kuhugi olnud panna. Aga korraldaja ei jätnud jonni ja lõpuks pistis issi sellele onkule piletid taskusse ja läks bussilt maha. Onku lubas politsei kutsuda ja õigustas seal ennast teistele, kes vaatasid etendust niisama tobedate nägudega. Teine päev oli jama selles, et me läksime bussile keskmisest uksest. Ah, jummal, nemad ka võivad. Nagu nad ei lasknud meid kord issiga välja enne, kui olid saanud issile Z-veetempli käsivarrele lüüa. Ja teistel kordadel, teistes kohtades ei nõudnud seda keegi. Vot nii on kui lasta korraldamisega mitte harjunud hispaanlastel midagi korraldada. Siis on üks korralagedus ja tohuvapohu. Viimase päeva hommik kuulus katedraalile ja tuvidele, mis oli iseenesest palju parem. Kell üks jätsime Zargozaga hüvasti kaasas kilode viisi reklaammaterjali ja mõned Expo maskott Fluviga meened.
See kõik ei tähenda ju seda, et sa oled täis jõus. Magada ka selles palavuses hästi ei saa, nahk kogu aeg seljas märg. Ujuda saab, aga ega see jõudu ei anna, see hoopis võtab. Lärmi on siin ka rohkem kui Eesti kolkakülas. Ühesõnaga, väsimus oli mul kontides ja uni silmas kui me reisile läksime.
Hommikul veel pakkisime. Õhtul polnud aega, sest käisime Sünkes paigas laineid vaatamas. Minema saime me natuke peale kümmet. Tegelikult poleks tarvis pakkida olnudki, sest ilm oli selline, et riideid vaja poleks läinud. Meie ikka võtsime, nii moe pärast ja selleks, et oleks ikka midagi kanda.
Zaragozasse sõidad sa Alicantest ikka pool päeva, no nii kuus tundi pidevalt 120-160ega. Igaks juhuks on mitu korda üle parema õla sülitatud, et ikka kõik õlitatult läheks, et ratas auto alt ära ei veereks ega kurv liialt sirgeks ei läheks. Viieks, kuueks olime läbi pilli, kondivalu ja istmemaitse Zargozas. Oh seda esmamuljet. Pidi olema vastik tossav tööstuslinn, aga meid tervitas hoopis selgest veest mulisev ja noortest puudest rohetav kena linnake. See oli meil vahest kõige positiivsem mulje kogu reisi jooksul.
Edasi tervitas meid Juan, kes andis Teresa korteri kolmeks ööks meie valda. Sel õhtul me enam kuhugi ei läinudki.
Hommikul ärkasime teadmisega, et tänane päev kuulub Expole. Ja kuulus ka. Kümme saime välja ja üksteist olime telefericus. Oli ikka ilus vaade! Jõele ja Expo majadele ja kõigele sellele uuele, mida siin Expoks oli tehtud. Expo ise on pühendatud veele. Seal oli tilgamaja ja jääpank pingviinidega ja siis oli seal seda veega lödistamist igas vormis nii palju, et lõpuks sai päris küllalt. Expo paik ise oli vana hea suure Ebro jõe ääres. Tema on rahulik nagu üks vanur kunagi. Viimasel õhtul läksin ma issiga ta äärde närve puhkama. Ja julgen soovitada, nad puhkavad.
Aga Expo on üks edevuse paraad ja lollidemaa. Kõik seal osalevad riigid kiidavad ennast maani ja toovad oma pudi müügiks. Lollid turistid muidugi ostavad ja ahhetavad sulle pähe pritsitava vee pärast. Või lähevad lolliks kõverat seina nähes. No nii nad olid need kolm-nelikümmend riikide paviljoni sajast, kus mina käisin. Mul oli seal päris igav. Kui ma esimesel päeval tegin lootuses midagi leida täisprogrammi, siis teisel olin ma tagasihoidlikum. Olin mõned tunnid Expol. Emme ja Jossu käisid palju rohkem paviljone läbi. Aga ega nad peale kojujõudmist ka neist suurt midagi ei mäletanud. Meie hoidusime veel populaarsetest pikkade järjekordadega Saksa, Poola, Jaapani ja Hispaania putkadest. Võibolla sellepärast ongi sellised muljed, et tõelised pärlid jäid nägemata. Kuid mina igatahes kahtlen. Ma ei kujuta ette, mis oleks võinud võtta seda tuhandete inimeste kohalolust tekkivat ahistustunnet väikeses ruumis maha. Või milline ruumilahendus või puuslik oleks mõjunud nii rabavalt, et Expost lõpuks rõõmu tunda. Jossu vist isegi tundis. Tema vaatas ja vaatas ja teda pidi sageli edasi vedama. Aga enamus inimesi lihtsalt jooksis sealt läbi ja korjas templeid Expopassi.
Kõik see oli veel kaootiliste hispaanlaste kombel koledalt üle reguleeritud. Bussideski olid korraldajad, kes nõudsid, et mind kas pannakse kärusse või pannakse käru kokku. Meie ei tahtnud kumbagi teha, sest minul oli hea emme opsus ja käru oli meil asju täis, mida poleks kuhugi olnud panna. Aga korraldaja ei jätnud jonni ja lõpuks pistis issi sellele onkule piletid taskusse ja läks bussilt maha. Onku lubas politsei kutsuda ja õigustas seal ennast teistele, kes vaatasid etendust niisama tobedate nägudega. Teine päev oli jama selles, et me läksime bussile keskmisest uksest. Ah, jummal, nemad ka võivad. Nagu nad ei lasknud meid kord issiga välja enne, kui olid saanud issile Z-veetempli käsivarrele lüüa. Ja teistel kordadel, teistes kohtades ei nõudnud seda keegi. Vot nii on kui lasta korraldamisega mitte harjunud hispaanlastel midagi korraldada. Siis on üks korralagedus ja tohuvapohu. Viimase päeva hommik kuulus katedraalile ja tuvidele, mis oli iseenesest palju parem. Kell üks jätsime Zargozaga hüvasti kaasas kilode viisi reklaammaterjali ja mõned Expo maskott Fluviga meened.
No comments:
Post a Comment