Et ma siis olin kuus kuud Eestis. Sassi läks. Üks ja pool. Peaaegu kaks. Nii umbes ühe nädala Tartus, või oli isegi vähem?, ja ülejäänud aja vana juures. Vana juures on päris hea olla. Seal on mammud ja herned ja siis olid seal ka kanad ja teised. Kanad olid, sest koll käis neid üle öö kiusamas. Lõpuks kui mõni järele jäi, saatis vana need Haljase lauta kosumisele. Sinna nad ka jäävad. Paras kollile, las otsib endale nüüd uue toidulaua. Ma ütlen koll, sest ega me ei teadnudki, kes vana tibusid sõi. Tuli öösel, tuli vargsi, tuli läbi seinte ja imes ainult kaelalt verd. Vot. Rohkem me temast ei räägi.
Kanad, teevad ka-kaa, läinud, laut tühi. Kõik augud on nii kinni topitud, et isegi kiisud ei saa enam sisse. Mis kiisud? Isegi ämblikud ei mahu. Mõned batsillid ehk saavad, kui nad oma paksud kõhud kenasti sisse tõmbavad. Issi pani auke kinni ja Rain oli pannud ja need, mis lahti jäid, need toppis vana kõige ilgemaid klaasikilde täis. Ja siis on veel makroflexi lastud nii auku kui ka sinna, kus auku ei ole, igaks juhuks, et kõik kinni oleks. Las ta ollagi kinni. Ja las ta jäädagi kinni, kõik va kolli pärast.
Juba mainisin, et vanal on kiisud. Kolm tükki pluss kaheksa (keegi ei tea, et just kaheksa, vana ise arvab) pisikest vastsündinut. Mina neid väikseid ei näinud, sest keegi ei läinud neid otsima. Vana ei saa laka peale ja teistel olid käed jalad tööd täis, kui nad parajasti ei maganud. Issi magas vähe ja tegi kogu aeg remonti, minu jaoks tal aega ei olnud. Rain magas palju ja tegi vähe remonti, tal oli minu jaoks rohkem aega. Kiisudest polnud üldse asja. Kaks jooksid lihtsalt eest ära ja kolmandat pidin kartma, sest issi arvas, et ta võib kuri olla. Mulle ta kuri ei olnud, aga ega ma teda palju näinudki, sest Kuuda, see vana põrgukoer, lõin nad kõik mammupõõsa alla.
Kuudaga oligi see põhitegemine. Esmalt oli ta küll Bruno, aga kuna kõik kutsusid teda Kuudaks, siis lõpuks ta Kuudaks saigi. Alguses ei sallinud ma teda üldse. Ta näris ja hüppas ja kiskus ja oli igal pool. Pärast, kui ta oli kõvasti tappa ja pahandada saanud, oli ta küll taltsam. Aga ikkagi võis ta mu päris kurjaks ajada. Ja siis ma kriiskasin. Ja Kuuta sai tuupi.
Kui me maale jõudsime, elas Kuuda esikus. Siis tegi issi remonti ja Kuuda pidi küüni kolima. Kena kuut talle. Issi tegi küüni katuse ka korda, nüüd pole tal siis ka enam vihma pärast tarvis muretseda….
Oeh, emme tuli, nüüd ma pean lõpetama, sest muidu on ta mul kuri nagu jahimees metsas.
Kanad, teevad ka-kaa, läinud, laut tühi. Kõik augud on nii kinni topitud, et isegi kiisud ei saa enam sisse. Mis kiisud? Isegi ämblikud ei mahu. Mõned batsillid ehk saavad, kui nad oma paksud kõhud kenasti sisse tõmbavad. Issi pani auke kinni ja Rain oli pannud ja need, mis lahti jäid, need toppis vana kõige ilgemaid klaasikilde täis. Ja siis on veel makroflexi lastud nii auku kui ka sinna, kus auku ei ole, igaks juhuks, et kõik kinni oleks. Las ta ollagi kinni. Ja las ta jäädagi kinni, kõik va kolli pärast.
Juba mainisin, et vanal on kiisud. Kolm tükki pluss kaheksa (keegi ei tea, et just kaheksa, vana ise arvab) pisikest vastsündinut. Mina neid väikseid ei näinud, sest keegi ei läinud neid otsima. Vana ei saa laka peale ja teistel olid käed jalad tööd täis, kui nad parajasti ei maganud. Issi magas vähe ja tegi kogu aeg remonti, minu jaoks tal aega ei olnud. Rain magas palju ja tegi vähe remonti, tal oli minu jaoks rohkem aega. Kiisudest polnud üldse asja. Kaks jooksid lihtsalt eest ära ja kolmandat pidin kartma, sest issi arvas, et ta võib kuri olla. Mulle ta kuri ei olnud, aga ega ma teda palju näinudki, sest Kuuda, see vana põrgukoer, lõin nad kõik mammupõõsa alla.
Kuudaga oligi see põhitegemine. Esmalt oli ta küll Bruno, aga kuna kõik kutsusid teda Kuudaks, siis lõpuks ta Kuudaks saigi. Alguses ei sallinud ma teda üldse. Ta näris ja hüppas ja kiskus ja oli igal pool. Pärast, kui ta oli kõvasti tappa ja pahandada saanud, oli ta küll taltsam. Aga ikkagi võis ta mu päris kurjaks ajada. Ja siis ma kriiskasin. Ja Kuuta sai tuupi.
Kui me maale jõudsime, elas Kuuda esikus. Siis tegi issi remonti ja Kuuda pidi küüni kolima. Kena kuut talle. Issi tegi küüni katuse ka korda, nüüd pole tal siis ka enam vihma pärast tarvis muretseda….
Oeh, emme tuli, nüüd ma pean lõpetama, sest muidu on ta mul kuri nagu jahimees metsas.
No comments:
Post a Comment