Tagasi

Midagi teha ei ole, internetti ei ole. Elu seisab. Las ta seisab, ongi rahulikum, saabki puhata. Mina olen siis kohal. Peale kahte kuud. Juba kaks nädalat olen kohal. Eelmisel kolmapäeval saabusin. Mis päev täna on? Neljapäev vist. Kui Martat ei käi, lähevad kõik päevad sassi. Paratamatult. Iga päev on nagu pühapäev. Hommikul üles, kerge müsli, siis basseini. Siis mõnda aega Ossuga jamamist ja siis tuttu. Täna oli veidi teist moodi, sest issi vedas mind poodi botaseid ostma. Ta läheb õhtul Normundsiga tennist mängima, aga vanast botase põhjast vaataks varvas välja. Kus sa nii mängid. Nagunii saab ta Normuntsilt kogu aeg pähe. Ja siis see varvas ka veel seal jalus! Parem siis juba uued osta. Ostis New Balanceid. Ägedad, mulle meeldisid. Mina ise sain poes ühe onkuga tuttavaks, kes muu hulgas küsis üllatuslikul, where are you from? Ma ei saanud ise midagi aru. Üks titekeel.
Ma jäin toppama oma tegevuste juures. Mis ma siis peale tudumist teen. Söön suppi ja siis lähme kõik koos randa tsillima. Emme ja issi ujuvad, minu veavad ka vette ja laine teeb puhh. Ossu mossitab kaldal, sest temal on ujumispüksid alati koju jäänud ja pesupükstega üks õige eesti poiss juba ei uju. See pole mingi argument, et temast palju suuremad tüdrikud lasevad rannal nagu porgandid ringi ja tädidel on ainult viigipuulehest fragment kõhu alla peene paelaga seotud. Mina olen kombekalt mähkmega. Ja söön liiva. See on hea. Soolane. Pärast on küll olla raske nagu liivakotil.
Rannakõntsa käime meie basseinis maha pesemas. Sups vette ja siis tuppa. Ruttu, ruttu, kiire on. Vaja kähku puder keeta ja siis tuttu. Mina jään tund aega magama. Ja minuga peab tund aega olema. Peaks rohkem, aga olgu, ma võin ka üksi põõnata. Ja nii hommikuni. Vahest ka mitte. Hea küll, ma siis lähen. Teine päev, kui aega saan või netti on, kirjutan oma Eesti seiklustest. Tsauks.