Tark mõte

Ma tahtsin täna midagi kirjutada, aga mida, see ei tule mul enam meelde. Jube tark mõte oli. Oleks pidanud kohe kirjutama jooksma. Kui kohe ei lähe, siis on pärast kõik meelest ära läinud. Kas puudutas see nüüd Martat või emmet, mitte ei ole enam meeles. Ilmselt ei puudutanud see seda väikest vastikut valget koera, kes tuli meie lahtisest uksest sisse ja varastas mu palli ära. Jube jultunud temast. Perenaine kah oli paha, võttis palli oma kätte ja läks aga edasi. Opakas selline! Oeh, mis see ometi oli. Meil õitsevad puud, terve aed on siniseid õisi täis. Marta käis päeval vaatamas ja nägi seal miljon ühte mesimummu. Ta ehmus nii ära, et jooksis issile seletama, et hullemad veel kui sääsed on aias ja mind tuleks selle pärast klaaspurgi alla pista. Mõtle, kui mina, allergiline, peaks saama sutstata. See oleks lõpp. Mõõk kõhus, kõht lahti. Sellele Marta, kõrgelt haritud raamatupidaja, ei mõtle, et sadade liitrite viisi kodukeemiat meie seintele ja põrandale on ühest või ka kümnest mesimummusutsust mürgisem. Issi luges täna ühe pudeli pealt, et mitte sisse hingata, mitte puutuda, kasutada ainult hästiventileeritud ruumides jne. Aga ometi oli see vedelik mõeldud vannitubade jaoks. Huvitav, millised vannitoad on hästi ventileeritud? Meie oma igatahes on ilma kahe aknata ja tuul ei jookse sealt sugugi läbi. Kui Marta küürib, siis tunneb kaks päeva kloori-, ammoniaagi- ja muu keemia lõhna. Issi peaks talle valetama, et arst arvas, et minu allergia on kodukeemia pärast ja seetõttu ei tohiks seda enam kasutada. Aga seda kõike ma vist küll päeval ei mõelnud. Alli on tagasi! Veel suurem kui talvel. Selle ma mõtlesin küll praegu välja. Kahju, et tark mõte enam pähe ei tule. Aga kui ta tuleb, siis kirjutan ma kohe selle üles.