Jalgpallitüdruk

Ma ütlesin kraavipuhastajele Hola! ja ta ei näinudki mind. Vaat, kus oli alles loll. Muidu nad teevad mulle kogu aeg Hola! ja ma ei jõua ära vastata. Nagu näiteks täna Consumis. Müüjatädi tegi mulle Hola!. Ma ei vastanud talle muidugi, sest mul oli suu saia täis. Nad ei tea ka midagi.
Meil sadas eile vihma. Kuid me läksime vihmast hoolimata õue. Algul pidime kvartali ümber ringi tegema, aga siis loobusime, sest polnud ju teada, mis sealt taevast veel võis kaela tulla. Läksime siis lihtsalt pallide ja prügikottidega prügikonteineri juurde. Me ikka sorteerime prügi, sorteerige teie ka! Pakendid käivad kollasesse, paber sinisesse ja minu kaka halli kasti. Ma tean seda juba ammu, kuigi eile polnud mul aega vaadata, kas issi pani kaka ikka õigesse kasti. Ma mängisin eile jalkat. Ma olen päris tubli jalkaplika! Ise löön ja kui keegi palli järele jookseb, siis naeran nii, et lagiseb. Kui ma õpin põrgatamise ka ära, siis hakkan korvpalligi mängima. Hakkan issigi prügikasti palli loopima. Issi eile Totuga loopis, kuni Totul läks meel pahaks, et ta ei võida alati. Totuga on üldse raske mängida, sest tema peab alati võitma. Vahel issi ja emme lasevad tal võita, aga siis pole ta ka rahul. Nad peavad laskma tal nii võita, et ta ise ei saa arugi, et tal lastakse võita. Siis on ta tuju hea, muidu on kisa ja tüli taevani. Minul endal pole tegelikult võidust ei sooja ega külma. Mina lihtsalt löön.