Lola-Tita

Oli see nüüd eile või oli ta üleeile. Igatahes oli see õhtul ja me pidime minema linna El Corte Inglesi issi ratta tagaratast viima. Sealt on üks kodar juba mitu pikka kuud puudu. Kuskilt pole sellist saada. Defitsiit! Aga kuna ratas on Cortekast, siis peavad nad saama seda ju ka parandada. Issil läks ruttu. Meie olime seni lasteosakonnas. Emme valis mulle kleiti ja pluusi. Mina ise aga vaatasin kingasortimenti. Küll seal olid ilusad Clarksid ja Burberrid. Siis jäi ta mulle silma. Roosade juuste pärast. Pikk ilusa lillelise kleidiga nukk. Ma kohe pidin ta endale saama. Kõik. Ma ei andnud nukku isegi müüjatädile. Ta oli minu, minu tita. Minu Lola. Minu kallis Lola. Kõige kallim. Veel kallim kui mõmmi ja Nuku-Mai.