Totu ja sõnad

Teate, on üks raamat, "Peep ja sõnad", seal kirjutatakse vanaema ja vanaisa veidratest sõnadest, millest Peep hästi aru ei saa. Totu loeb seda ja nii tean minagi. Aga temal endal on naljakad sõnad, millest teised kohe sotti ei saa. No näiteks "luba". Mida see tähendab? Luba mul minna rattaga sõitma? Aga vot võta näpust, see tähendab hoopis seda: "Luba homme peab kooli minema." Siis "kagasi" - "Me muudkui sõidame edasi ja kagasi." Või kepsut. Seda punast pannakse friikate peale tavaliselt. Totu ei lõika saia mitte noaga, vaid hoopis nugaga. Ja ta ei tahagi naoga lõigata, sest siis peaks ta oma arust võtma väiksel mustal poisil, oma sõbral Noahil, jalast kinni ja temaga saiapätsi nüsima. See oleks vast ikka raske. Kui Jossu suusatab, ah mul tuli meelde, et Josu [loe: joshshu] on vist paskikeelne nimi. Emme ja issi käisid eile kinos vaatamas ETA-teemalist filmis "Todos somos invitados", soovitavad kõikidele, kus peategelane oli Josu ja muude filmitegijate nimedeks oli samuti Josu. Olgu, et kui Totu suusatab, siis pole talle tokkasid vaja. Noh, emmel ja issil ikka on tokad, nendega saab ennast lükata või siis tasakaalus hoida. Nemad kutsuvad neid tavaliselt keppideks. Ja neid on reeglina kaks. Mõnel ägedamal autol, Totu ütleb: "On kaks tossu." Minul on vahel päris toss väljas, mitte piiksugi pole sees. Aga kui autol on kaks tossu, siis tähendab see seda, et auto pepust vaatab välja kaks toru. Ja nüüd tuli meelde, et kunagi varem oli Jossul ka kaks libu. Ühe tegi talle issi, teise sai ta kapist riidepuust. Libu on muidu arhailine puitrelv, mida vinnastades saab nooli lennutada. Libuteema on vana, nüüd ta sellest enam ei räägi.
Mina ise ütlen "appi", siis kui ma kukun või midagi kukub või üldse on hull olukord. Siis kutsun ma kõiki neljajalgseid ja karvadega auadeks. Potti tuleb teha pii ning suus on mul magades piibi. Kui ma tahan sülle, siis ütlen "opa". Kui maha, siis "mah".
Meil on täna emadepäev. Meie kinkisime oma emmele apelsinipuu. See hakkab varsti ilusti õitsema ja lõhnab hästi.