Tavaliselt kirjutan mina, see tähendab Iire, aga täna lasen ma issil kirjutada, kuna ta palus mind nii väga ja tal on palju uudiseid. Nii siis kõik kirjavead jäävad issi arvele.
Ma kahman jah sule Iirelt, et oma muljeid jagada. Kuna eilne lumelauasõit tagus mu keha täitsa haigeks, läksin täna suuskadega mäele. Ühest sain mäele, sest Margit ja Jossu läksid hommikupoole. Esialgu oli Paradoril alla sõites küll tunne, et täna pole hea päev suusatamiseks. Arvutasin isekeskis, et kui ma kella neljani kuidagi vastu pean, on hea. Samas mõtlesin, et naljaks on elada linnas, kust suusatõstuk läbi jookseb. Mõtte tõi pähe vanaema lapselapsega, kes uurisid tõstukit. Ma ei saanudki aru, kas nad tahtsid alla sõita või vanaema lihtsalt näitas lapsele asja. Pradollano on just selline linnake, kus saad tõstukiga liikuda.
Kui ma lõpuks Paradorilt maha järgmise tõstuki peale läksin, otsustasin, et olgu mis on, ma püüan täna ainult punaseid ja musti mägesid sõita. Selliseid raskeid, kuhu Jossuga minna nagunii ei saaks. Avatud musti siin kahjuks pole. Punaseid seevastu küll. Enamvähem kõik said läbi sõidetud. Enne rada on kirjutatud kõigile hoiatuseks: “Peligro: solo para expertos”. Ma nüüd ei tea, kas oleks õige ennast suusaasjatundjaks nimetada, kuid erilist ohtu mulle need nõlvad ei kujuta. Ühel hetkel jõuab kohale, et suusatamine polegi kõige vahvam asi maailmas. Vähemalt Sol y Nieves. Võibolla pakuks pinget sõita läbi see 12 kilomeetri pikkune rada Prantsusmaal, millest olen kunagi lugenud. Ilmselt pakuks, kasvõi sellepärast, et teada saada, kas ma suudaksin peatumata raja läbida. Kolm kilomeetrit ei tekita enam probleemi. Mida kaheteistkümne kilomeetri pärast mu jalad teevad? Seda tahaks teada. Muud ma ei tea. Muidugi pakuks pinget puutumatuid nõlvasid sõita, aga Sierra Nevadas ja Luchionis selliseid ei ole. Madal-Tatrates oli. Seepärast pean ma kolme võrdluses Slovakkiat parimaks.
Kui sa niimoodi mõtled, siis otsid muid väljakutseid. Vahel suudad välja mõelda, vahel mitte. Seekord läks õnneks. Ma tõusin oma elus kõrgeimale tipule. 3398 meetri kõrgusel Veleta tippu. Kui mitte lugeda Kaukasust Euroopasse, peaks see olema Euroopa kõrguselt teise mäestiku kõrguselt teine tipp. Muidugi pole see sugugi vähe tähtis. Ma ei tea, kui palju ma suusad õlal mäkke kõmpisin, aga igatahes olin ma tippu jõudes hingetu. Keha leemendas higist ja jalad värisesid. Pole ju niisama täpselt merepinnalt tulles ligemale kolme tuhande neljasaja meetri kõrgusel suusasaabaste ja mägisuuskadega läbivajuvas lumes sumbata. Üks vastutulev mees võttis mu indu maha, öeldes, et tipp on kaugel ja suusasaabastega on sinna väga raske jõuda. Oli raske, aga mitte liiga. Üks teine seikleja oli oma suusad madalamale kaljunuki äärde jätnud. Mina ei raatsinud, midagi peab ju vaeva eest preemiaks jääma.
Tipp oli ise kaunis kaljune. Lund oli vähe, kiviklibu kõikjalt väljas. Vaade oli ülalt lummav. Minu soov oli teada, kas teiselt poolt mäge näeb merd, nagu rajakaardile on joonistatud. Jama, ei näe. Näeb ainult mägist sakilist maad. Lumeta. Pruuni. Sierra Nevada on tilluke lumine oaas keset hambulist Andalusiat. Viiel-kuuel kõrgemal tipul on lumi, ei enam. Püreneed on lume osas palju rikkamad. Aga ka enam kui tuhat kilomeetrit põhja pool. Ilmselt see loeb. Veider on mõelda, et maast saab üldse kerkida välja mõni selline konteksti sobimatu kihv.
Veleta ise on kahelt poolt lauge, kahelt poolt täiesti vertikaalne. Üks ülal matkav hispaanlane ütles, et sealt olevat üle 200 meetri vabalangemist. Tundub rohkem. Alalhoidlikult ei tikkunud ma suuskadega otse servadele.
Kahju ainult, et ma ei saanud pilti teha. Alati on see nii, et kui fotoaparaati vaja, pole seda käepärast. Pean veelkord üles minema Iire blogi tarvis pilti tegema. Maastikust. Tippu ennast rikub veidi vana räämas onn. Või on see just ilus?
No comments:
Post a Comment