Mul on külmavill. Omaenda huule peal. Ma ei tea, kust see tuli, mina ei pannudki seda tähele, aga issi märkas. Las ta siis olla, päris uhke on käia ringi oma külmavilliga. Täna käisin kaks korda Virgen de las nieveses. Pealelõunal issiga suusatajaid vaatamas. Õhtul issi, emme ja Jossuga kelgutamas. Päris tore oli. Nii suusatajad kui kelgutamine. Suusatajad tulid nagu pöörased mäest alla ja pidurdasid siis nii, et lund lendas. Mina ise kelgutasin nii, et lund lendas. Emme lasi mäest alla ja issi püüdis mind all kinni. Vahepeal tegi kelk lumekonarustel hüppeid. Mulle see meeldis, uhh, kui äge oli. Mul oli suu lahti ja keel suust väljas. Praegugi tahaks seal olla, kuigi pean magama minema.
Issi kirjutas eile, et käis kõrge mäe otsas. Täna käis uuesti. Eile unustas ta fotoka maha, täna läks siis pilte tegema. Napilt läks, peaaegu poleks saanudki minna, sest täna oli üleval mägedes jube tuul. Mägi tehti alles kell pool üksteist lahti. Kõik sellepärast, et tuuleiilid oleks inimesed mäe otsast alla lükanud. Pärast oli ka kõva tuul. Nii kõva, issi ütles, et tõstuki peal ei kuulnudki muud peale tuule möirgamise. Nii see mägedes ongi. Mina juba tean. Kolmas kord ju mägedes käia. Hea oli see, et päike siiski paistis. Issi läks üles. Esimene üritus läks nässu, sest tuul puhus ta kinda alla. Õnneks olid seal inimesed, kes selle kinni püüdsid. Teine kord oli ta hoolikam. Kui pilti tegi, pani suusad, kepid ja kindad kindlalt põlve alla. Kotti pidi ka hoolega valvama. Kui need oleks lendu läinud, siis oleks need ka sinna jäänud. See on ikka väga-väga mägi. Issi läks tänagi üles suusad õlal, et alla sõita. Minnes oli tal küll vahepeal tunne, et tuul lükkab ta upakile. Nii kõvasti puhus see. Arvatavasti isegi kõvemini kui madalamal. Loogiline on, sest siin meie linnakeses polnud tuult eriti tundagi. Lõpuks sai ta üles ja siis klõpsutas ta vasemale ja paremale, kuna võibolla on see viimane kord meil Sierra Nevadasse tulla. Veidi hakkab tüütama see ühes kohas käimine. Kõik on teada, palju avastamisrõõme pole. Uues kohas uurid ka maad, võrdled vanemate kogemustega, saad teada uusi, halvemaid, paremaid kohti. Siin Hispaanias on ju nii palju suusakeskusi. Kuigi Sierra on hea, pole midagi öelda, parim, kus mina olen olnud, võiks ikka ka teisi vaadata. Matkaselli asi. Või kuidas?
Issi kirjutas eile, et käis kõrge mäe otsas. Täna käis uuesti. Eile unustas ta fotoka maha, täna läks siis pilte tegema. Napilt läks, peaaegu poleks saanudki minna, sest täna oli üleval mägedes jube tuul. Mägi tehti alles kell pool üksteist lahti. Kõik sellepärast, et tuuleiilid oleks inimesed mäe otsast alla lükanud. Pärast oli ka kõva tuul. Nii kõva, issi ütles, et tõstuki peal ei kuulnudki muud peale tuule möirgamise. Nii see mägedes ongi. Mina juba tean. Kolmas kord ju mägedes käia. Hea oli see, et päike siiski paistis. Issi läks üles. Esimene üritus läks nässu, sest tuul puhus ta kinda alla. Õnneks olid seal inimesed, kes selle kinni püüdsid. Teine kord oli ta hoolikam. Kui pilti tegi, pani suusad, kepid ja kindad kindlalt põlve alla. Kotti pidi ka hoolega valvama. Kui need oleks lendu läinud, siis oleks need ka sinna jäänud. See on ikka väga-väga mägi. Issi läks tänagi üles suusad õlal, et alla sõita. Minnes oli tal küll vahepeal tunne, et tuul lükkab ta upakile. Nii kõvasti puhus see. Arvatavasti isegi kõvemini kui madalamal. Loogiline on, sest siin meie linnakeses polnud tuult eriti tundagi. Lõpuks sai ta üles ja siis klõpsutas ta vasemale ja paremale, kuna võibolla on see viimane kord meil Sierra Nevadasse tulla. Veidi hakkab tüütama see ühes kohas käimine. Kõik on teada, palju avastamisrõõme pole. Uues kohas uurid ka maad, võrdled vanemate kogemustega, saad teada uusi, halvemaid, paremaid kohti. Siin Hispaanias on ju nii palju suusakeskusi. Kuigi Sierra on hea, pole midagi öelda, parim, kus mina olen olnud, võiks ikka ka teisi vaadata. Matkaselli asi. Või kuidas?
No comments:
Post a Comment