Suusatama: teispäev

Täna oli päris suusapäev. Issi ja Jossu läksid kohe hommikul bussile, et piletid osta ja Jossule suusad võtta. Kahjuks oli buss juba nii täis, et nemad peale ei mahtunud. Nad pidid jala linna minema. See oli päris pikk tee. Linnas läks veel aega ja lõpuks jõudsid nad alles kella üheteistkümneks mäele. Jossu suuskade, issi lumelauaga. Mõlemad olid päris algajad. Issi kukkus esimesel allasõidul sada korda. Jossu pidi teda ootama. Kuid suurema künka peal läksid Jossul jalad risti ja enam ta püsti ei saanudki. Kisas seal, kutsus emmet appi, kuni suuremad onud talle appi tulid. Need võtsid suusad alt ja tõid issi juurde. Lõpuks tuli ka Jossu, kindad käest ära. Need ei tahtnud sugugi kätte minna, sest olid seest märjad. Issi toppis need talle kuidagi kätte ja nad tulid mäest alla. Jossu tahtis küll kohe koju minna, kuid issi viis ta siiski tõstukile. Siis läks Jossul juba paremini, ainult et ühe suurema languse peal võttis ta suusad jalast ja tuli jalgsi alla. See oli üks viga. Küll lendasid suusad, küll Jossu maha. Lõpuks aitas üks tädi Jossule suusad uuesti jalga. Sealt sai ta selgeks, et mäe peal ei tasu suuski jalast ära võtta. Edasi läks kõik küll nagu lepase reega. Enam Jossu ei kukkunud, issi ka mitte nii väga. Kuid oma kukkumistega oli ta pepu päris siniseks löönud. Emme läks mäele pärastlõunal. Temal tuli kõik hästi välja. Meie läksime sel ajal linna, et õhtust linnas süüa. Ettekandjatädid tegid mulle igasugu nalju. Pärast tegid bussitädid ka. Oi need täiskasvanud on tobedad! Nüüd olen ma neist päris ära väsinud.