Minu jõulupuu

Issi rääkis, et kui tema laps oli, käis ikka ise metsast kuuske toomas. Mets oli valge. Lund täis. Issi olid suusad. Suuskadega saab sõita. Kätte võttis ta kepid. Nendega lükkas. Suusad liikusid ise edasi. Ise liikusid. Nii oli vahva ja sai ruttu. Mets oli päris kaugel. Mitu kilomeetrit tuli keppidega lükata. Kool, kust me Jossut toome, on ka päris kaugel. Peaaegu kaks kilomeetrit. Päris kaua peab kärus loksuma, enne kui kohale saab. Rattaga saab rutem. Ma ei tea, kas suuskadega saaks veel rutem. Me pole kooli Jossut tooma veel suusatanud. Varsti lähme mägedesse suusatama. Siis saan teada, millega saab kõige rutem. Igatahes issi sai ruttu metsa. Metsas oli raske keppidega lükata. Lumi oli paks. Kohati kõrvuni. Päriselt, issi ise ütles! Siis tuli vaadata veel ilusaid kuuski. Kuused oli paksu lume all. Neid tuli raputada. Raputades pudenes sageli osa lumest krae vahele. See oli vastik. Kes sellest hoolis? Kuuske oli ju jõuludeks vaja. Veel rohkem said lund kaela, kui kuuske maha nüsisid. Siis said täitsa lumiseks. Lõpuks oli ta maas. Tavaliselt ilmatu suur. Ja seda pidi ka koju tassima. Issi pidi tassima. Pidi võtma selga ja veel keppidega lükkama. Vahel oli ta päris väsinud, kui koju jõudis.
Mina olin ka täna päris väsinud, kui koju jõudsin. Ma käisin kuuske toomas. Meil on ka mägedes lund. Pühapäeva öösel sadas. Äge on lumiseid tippe vaadata. Mägedesse ma täna ei läinud. Sinna pole mõtet. Meie mägedelt leiab heal juhul üksikuid heinatutte. Ma läksin ju kuuske tooma. Ma läksin hoopis Carrefouri. Kaua pidin otsima. Vahepeal tuli pill peale ja kõht läks tühjaks, aga kuuske ei olnud. Lõpuks leidsin ta aiapoest. Väikese ja potis. Koos juurtega. Ma ei hakanud teda seal maha nüsima. Võtsin koos potiga kaasa. Ongi parem, seisab kauem. Minu esimene oma toodud jõulupuu!
Kui koju jõudsin, olin täitsa väsinud. Sõin ja kobisin kohe tuttu. Pärast ehin Jossuga kuuse ära.