Alli

Alli on nurgas. Alli on üsna häbelik. Temaga ei saa palju rääkida. Teda ei saa puudutada. Temaga peab olema väga ettevaatlik, sest muidu võib talle haiget teha. Ja haiget ei tohi talle teha. Mitte keegi ei tohi. Jossu ka mitte. Kui Jossu teeb, ei tule talle jõuluvana. Jõuluvana ei tule ka teistele, kes Allit kiusavad. Alli on minu loom. Päris esimene oma koduloom. Jänks oli varem, siis tulid mõmmi ja kutsu. Aga nemad ei tule päris arvesse, sest nad on liiga totud. Alli on tark. Täna läks ta mu eest ruttu ära, kui tahtsin talle pai teha. Mõmmile võin peale ka ronida, tema juba ei liigu.
Issi leidis Alli, kui ta vanakesele pilte otsis. Alli oli kirjutuslaule paberihunnikute taha peitu pugenud. Kui issi raamatud ümber tõstis, pidi ta välja tulema. Algul oli ta laua peal. Ronis siia ja sinna. Oli üsna kohmetu. Igaüks on uute tuttavatega kohmetu. Siis läks ta aga minu voodi kohale nurka ja tegi endale sinna pesa. Mul on jube hea meel, et ta seal on.
Ma lugesin, tal on tervelt kaheksa jalga. Ja üldse mitte väikesed. Päris pikad. Emme arvab, et Alli on ise päris suur. Mina arvan küll, et ta on väike, aga las see olla. Igatahes on ta väikesele lapsele sobilik loom. Mina arvan, et ta püüab kõik sääsed ja kärbsed minu toast kinni. Ja veel toob ta õnne! Isegi kui ta õnne ei too, peletab ta kurja eemale. Tal on rist seljal. Teadupärast on rist kõige kindlam viis vaimude, tontide ja kummituste peletamiseks. Rist aitab isegi vampiiride vastu. Mina tean. Uskuge, nii see on! Kui Jossu usuks, siis ei peaks ta enam kolle kartma, võiks vabalt oma toas magada. Aga Jossu ei usu. Kui ka usuks, poleks sellest kasu, sest ta kardab ämblikke kummitustest veel rohkemgi.