Villul valutasid kõrvad ja Iirel oli süda paha. Kohe nii paha, et kogu õhtune söök tuli välja. Peale selliseid hädasid on tavaline, et lapsed viiakse arsti juurde. Emme helistas hommikul arstile ja pani aja. Arst tahtsis näha ennekõike Villut ja siis ka Emmet, kes on samuti meil tõbine. Iir keeldus arsti juurde tulemast ja tahtis üksi koju jääda. Pika mõtlemise peale oligi emme nõus ja jättis Iire üks koju Mapit hoidma. See oli esimene kord Iirel jääda pikemaks ajaks kodu valvama. Iir ei nutnud. Issi ja emme kontrollisid paar korda telefoni teel, kas kõik on korras. Ja oli korras. Iir on ennast lõpuks magamagi sättinud. Tubli laps.
Villem oli vähemalt sama tubli. Emme ja issi olid valmis kisarikkaks lõunaks. Mida polnud oli kisa. Villu pingutas, lasi rahulikult arstil kõrvu vaadata ja kurku piiluda. Ei teinud teist nägugi, kui arst kopsu kuulas. Ja mis kõige tähstam, ei löönud verest välja ka verevõtmise puhul. Auhinnaks sai ta tädilt kommi. Eriti tubli poiss!
Ka emme ei pillinud, et talt verd võeti ja ninakoopa pilti tehti. Temagi oli tubli, aga tema on ka suur. :)
No comments:
Post a Comment