Head 13. aastat!

Ma kirjutan, sest ma pole ammu kirjutanud. Aga kuna ma olen varem palju kirjutanud, siis on ka loomulik, et mul pole enam nii palju kirjutada, kui oli varem. Alguses sa muudkui kirjutad endast ja teistest ja veel kolmandates ning neljandatest. Siis saab kõik kirjutatud ja uusi kümnendaid ning üheteistkümnendaid ei tule enam nii palju juurde. Seepärast jääb juttki harvemaks. Ja mis siin pikka loba ikka ajada? Vanasõnagi ütleb, et rääkimine (kirjutamine) hõbe, vaikimine kuld.

Muidugi kui sa liiga palju ka vaikid, siis arvatakse, et oled mingi tummahammas või lihtsalt valguspost ning sinust ei tehta väljaga. Seega tuleb leida tasakaal. Veidi rääkida ja siis vait olla. Minu arust mina olen tasakaalu leidnud ja kavatsen siit alates elada ka ühe tasakaaluka 2013. aasta. Nüüd sai nii öeldud, nagu oleks need sõnad mõnest horoskoobist maha vehitud. Tegelikult pole. Kõik puha oma sõnad.

Kuidas mulle siis aasta uus tuli? Köhaga, jubeda läkaköhaga. Hakkasin õhtul köhima ja enne ööd ei saanud pidama. Muudkui tuli ja tuli, kuid lõpuks kuhugi ei jõudnud. Köhast hoolimata tuli minu uus aasta pauguga. Meil oli pundi peale kohe üle saja põmmu. Kell kaksteist läksime õue ja lasime need mürtsud vastu taevast. Ilus oli, hoolimata taevast tibavast vihmast. Peale kõmmutamist lõime klaase kokku ja jõime šampust. Kõik me, nii suured kui väiksed. Voodisse saime alles kella ühest. Ja Villugi oli meiega mestis uut aastat vastu võtmas.

Kuid aus vana aasta ärasaatmine ja uue vastuvõtmine tekitab režiimimuutust. Kuna me köha ja nohu tõttu pole Villuga veel lasteaeda saanud, ega tea, kas nii pea saamegi, siis pole me korralikku rütmi kätte saanudki. Hommikuti põõname üheteiskümneni ja õhtul ei saa enne ühteist sõba silmale. Lõpuks, mis siis sellest, ega see pole ju mingi maailmalõpp. 

Terveks tahaks juba saada küll ja lasteaeda minna. See kodus põõnamine käib närvidele. Suusatama ka ei saa. Mul ju kindel plaan minna Tartu maratonile.

Mapi on nii nunnu. Mina olen tema emme.