Magab nüüd. Suure tüliga läksime. Kõigepealt sai garaažis sõrm viga. Siis olid käed mustad. Ja lõpuks oli isa ka tüütu. Nii teatati. Aga see on meil tavaline. Meil oli ka üks eriline asi: me käisime Rajaääre köögis söömas.
Soovitan, päris vunts koht. Asi pole interjööris, peenetes kangastes ega elavas muusikas. Selles kohas käivad rohkem tunkedes tööjorsid ja räigelt ropendavad koolilapsed. Raini (mitte Retteri, ühe teise!) ropendaminegi on selle kõrval nohu! Aga sekka sattus ka mõni peenem vanem daam ja muidugi meie.
Miks ma seda kohta kiidan? Toidu ja teeninduse pärast. Parima friikad Tartus! Kindel see. Värskest kartulist ja parajalt soolased. Krooksus olid ka värskest kartulist, aga nemad panid soola juurviljaga sama palju. Meie Villuga võtsimegi ühed friikad mõnusa värske salati, majoneesikastme ja koduleivaga. Maitses hästi, oli odav ja ei saanudki kõrvetisi. Kiitus kokale!
Teenindus oli priima. Kohe näha, et omanik letis. Ei olnud vingus näoga õiendamist, et küsige juba, mida te jobute, pole mul aega aastate kaupa! Ei saadetud potilaadale sellepärast, et me tahtsime lihata toitu. Kassiir Tom kombineeris meile käigupealt ühe vegetariaanide eine. Julgeks soovitada, et üks selline võiks vast ka menüüs olla. Mitte sellepärast, et inimesed kangesti nõuaksid, aga vahest sellepärast, et nii mõnigi nähes menüüs taimetoitu võib eelistada seda, jättes roosa notsu ja kanapoja ellu.
Üks asi veel, mis mõttesse tuli. Äkki võiks kohapeal sööjatele toitu mingitest taaskasutatavatest nõudest pakkuda. Kahju on sellest ühekordsete kasutamisega kaasnevast prügi tekitamisest. Kujutan ette, et nõusid leiab kirbuturult või vanade sugulast käest odavalt. Vaja vaid veel nõudepesumasin muretseda ja läheb. Üks piisk prügimmere vähem!
Rajaääre köögile tuult tiibadesse, meie tuleme peagi veel mõnusaid friikaid sööma!
No comments:
Post a Comment