Mis nii küll saab? Paula kukkus eile maha ja sai hullupööra haiget. Isa viis ta arsti juurde, aga häda ei midagi.
Villu laseb pliidisangast lahti ja pugib saia. Vahest kükitab, aga ei tule ei sammugi.
Mina käin iga päev lasteaia vahet, tubli nagu ei kunagi, aga päikest ei ole - sajab muudkui.
Lasen siin narre lauseid lendu, õigest jutust poleks nagu ei paha haisugi.
....ah jaa, Marta tita oli päris nunnu. Selline lahja, aga seeeest pikk. Vastand Villule, kes on meil tubli, aga madalat tõugu. Villu on sellist tugevat rassi. Marta Sergio aga õilsat. Vicente seevastu on nagu mäetroll. Võtab vaesel Sergiol näost oma kohmakate kämblatega kinni ja tatsab toast tuppa. Ta oli ju veel õite nooruke. Üks kolmekümnene. Selja tagant vaadates paneks talle teise samapalju otsa. Huvitav, kuidas ta kuuekümnesena tatsub? Aga paellat teeb õige hästi. Issi lubas ka paellapanni osta, et seda õiget valenciana oma teha proovida.
Siis käisime me rannas. Laupäeval. Siis oli ka isedepäev. Pidime oma vaese isa sööma viima, aga luhta läks see plaan, sest üheski restoranis polnud ühtki vaba kohta, ja kui oli, siis kaheses lauas, ja ega keegi normaalse mõistusega inimene ei lähe neljakesi kaheinimese lauda. Meie oleks läinud küll, sest ega meie Jossuga ju suured söömamehed pole, ning Villu oleks nagunii tahtnud liival pusserdada, aga kelnerionu vaatas meid kui pidalitõbiseid, kellest peaks parajalt kaugele hoidma. Rohkem me teda endast lähemal kui kümme meetrit ei näinud. Mis meil siis üle jäi kui tühjade suude ja loppis meelega ära minna, aga nagu öeldakse, et suure näljaga peab lõikab, siis saatsime oma vaese näljase isadepäeva illusioonidega isa comida para llevarist toitu tooma, et otse rannaliival piknikku teha. Aega läks, aga asja sai: isa tõi paellat ja saia, salatit ja friikaid, vett takkaotsa. Kõik sõid peale Jossu, kes ei saanud, sest näpukese otsas oli liiva ja vist näpukese vahel kah, aga kui kõik peaaegu otsa sai, siis ta tahtis Benimagrelli saia, mida õnneks oli üks jupike alles jäänud, sedasama Benimagrelli oma, mille ta hommikul vastikuna ära põlgas, aga nagu ema ütleb, et rannas või muidu värskes õhus maitsevad sibulakoored ka kartulikõrpsudena ning koerapabulad šokolaadikommidena. Kõik said midagi ja isedepäev oli päästetud. Tagasi koju, ujuma sel korral veel ei läinud. Sealt edasi läks ilm rappa, nagu igaüks juba teab. Mis sa sinna teed muud kui loodad, et nädalavahetus tuleb ilus, ilmajaam lubab seda külamoor Liina jutu järgi, Liina teab muideks kõike, või kui ta ka ei tea, siis mõteb ta selle välja. Liina juurest sa teadmatuses juba tagasi ei tule.
Nädalavahetus tuleb, siis on palju plaanis. Reede õhtul tuleb Waldorf puhtaks küürida, laupäeval Angela ja Nora omadega teatrisse minna ja sealt edasi ühe ropsuga pühapäeval kevadpeole. Hea, et see Liina ikka ilusat ilma lubab, meie Carina on oma õlapaeltega särgikestega kevade päris ära hirmutanud, tuli ju teine esmaspäeval nii argsi-vargsi, sest kus sa ikka kevade pidu pead, kui kevvai ise tulemata jääb.
Olgu siis jumal temaga, jääme kuuks ajaks siis mina siia, sina sinnapoole, ja Liinale soovime pipart keelele, ning kui seesama jumal annab, siis saab issi meist ühe vidojupi oma änkast telefonist youtubeisse laadida.
Villu laseb pliidisangast lahti ja pugib saia. Vahest kükitab, aga ei tule ei sammugi.
Mina käin iga päev lasteaia vahet, tubli nagu ei kunagi, aga päikest ei ole - sajab muudkui.
Lasen siin narre lauseid lendu, õigest jutust poleks nagu ei paha haisugi.
....ah jaa, Marta tita oli päris nunnu. Selline lahja, aga seeeest pikk. Vastand Villule, kes on meil tubli, aga madalat tõugu. Villu on sellist tugevat rassi. Marta Sergio aga õilsat. Vicente seevastu on nagu mäetroll. Võtab vaesel Sergiol näost oma kohmakate kämblatega kinni ja tatsab toast tuppa. Ta oli ju veel õite nooruke. Üks kolmekümnene. Selja tagant vaadates paneks talle teise samapalju otsa. Huvitav, kuidas ta kuuekümnesena tatsub? Aga paellat teeb õige hästi. Issi lubas ka paellapanni osta, et seda õiget valenciana oma teha proovida.
Siis käisime me rannas. Laupäeval. Siis oli ka isedepäev. Pidime oma vaese isa sööma viima, aga luhta läks see plaan, sest üheski restoranis polnud ühtki vaba kohta, ja kui oli, siis kaheses lauas, ja ega keegi normaalse mõistusega inimene ei lähe neljakesi kaheinimese lauda. Meie oleks läinud küll, sest ega meie Jossuga ju suured söömamehed pole, ning Villu oleks nagunii tahtnud liival pusserdada, aga kelnerionu vaatas meid kui pidalitõbiseid, kellest peaks parajalt kaugele hoidma. Rohkem me teda endast lähemal kui kümme meetrit ei näinud. Mis meil siis üle jäi kui tühjade suude ja loppis meelega ära minna, aga nagu öeldakse, et suure näljaga peab lõikab, siis saatsime oma vaese näljase isadepäeva illusioonidega isa comida para llevarist toitu tooma, et otse rannaliival piknikku teha. Aega läks, aga asja sai: isa tõi paellat ja saia, salatit ja friikaid, vett takkaotsa. Kõik sõid peale Jossu, kes ei saanud, sest näpukese otsas oli liiva ja vist näpukese vahel kah, aga kui kõik peaaegu otsa sai, siis ta tahtis Benimagrelli saia, mida õnneks oli üks jupike alles jäänud, sedasama Benimagrelli oma, mille ta hommikul vastikuna ära põlgas, aga nagu ema ütleb, et rannas või muidu värskes õhus maitsevad sibulakoored ka kartulikõrpsudena ning koerapabulad šokolaadikommidena. Kõik said midagi ja isedepäev oli päästetud. Tagasi koju, ujuma sel korral veel ei läinud. Sealt edasi läks ilm rappa, nagu igaüks juba teab. Mis sa sinna teed muud kui loodad, et nädalavahetus tuleb ilus, ilmajaam lubab seda külamoor Liina jutu järgi, Liina teab muideks kõike, või kui ta ka ei tea, siis mõteb ta selle välja. Liina juurest sa teadmatuses juba tagasi ei tule.
Nädalavahetus tuleb, siis on palju plaanis. Reede õhtul tuleb Waldorf puhtaks küürida, laupäeval Angela ja Nora omadega teatrisse minna ja sealt edasi ühe ropsuga pühapäeval kevadpeole. Hea, et see Liina ikka ilusat ilma lubab, meie Carina on oma õlapaeltega särgikestega kevade päris ära hirmutanud, tuli ju teine esmaspäeval nii argsi-vargsi, sest kus sa ikka kevade pidu pead, kui kevvai ise tulemata jääb.
Olgu siis jumal temaga, jääme kuuks ajaks siis mina siia, sina sinnapoole, ja Liinale soovime pipart keelele, ning kui seesama jumal annab, siis saab issi meist ühe vidojupi oma änkast telefonist youtubeisse laadida.
No comments:
Post a Comment