Jamad

Sünnipäev on tulemas. Ta tuleb ja tuleb, aga kohale ei taha jõuda. Ma tean, et minu sünnipäev on novembris. Kalendrist oskan ka päeva näidata, aga ikka ei jõua ta kohale. Kuidas mõni võib küll nii aeglane olla! Muidu ma juba tean, keda pittu kutsun. Ma kutsin Paula ja Angela ja võibolla ka Bea. Beaga on see jama, et ta on ikkagi juba seitse, veidi liiga suur. Paulaga on see jama, et tema ei taha ju koristada. Tema tuleb, lööb meie maja sassi ja midagi ära ei korista. Ütleb, et tema ei taha, talle ei meeldi. Mina pean siis koristama. Ilmne ebaõiglus! Aga emme ja issi mõtlevad, et hea kah, vähemalt mina olen õppinud koristama, ja las see Paula jääb siis selliseks rumalaks räpakotiks. Ma loodan, et Angela saab ikka tulla. Jama oleks, kui ei saaks.

Meie uus auto on kohal. Poes küll, aga ikkagi olemas. Oli ka aeg. Vana laguneb päris ära. Uksedki ei käi enam lukku. No on ikka logu see meie vana auto! Uuega ei julgeks sõitagi. Jube kahju oleks, kui kuhugi vastu läheb. Ja kujutan juba ette, kuidas sinna ei tohi paberit maha visata ega jalgadega seljatuge määrida ega midagi. Uus ju ikka. Jama selle uuega.

Villuga on ka jama. Temal tulevad aga hambad ja ta ei saa sugugi tududa. Öösel on üleval ja päeval ka. Ise peab ennast juba nii tähtsaks, et ajab jalgadele. Mis sa, poiss, ajad ennast jalgadele, kui veel ise ei oska korralikult roomatagi! Tee ikka asju järgemööda! Küll sa jõuad kõndida.

Üks asi ka pole jama. Mul läheb lasteaias päris hästi ja see on tore.