Inglid külas

Mina siin ikka haige. Täna lähen arstile näitama, kas röga on kopsus vähem või rohkem. Viimane kord kui ma käisin, mõõtis arstionu sõrme otsast, et 97 protsenti kopsust on röga täis ja vaid 3 protsendiga saan ma hingata. Siis ma püüdsin hingata nii vähe kui võimalik ja olin enamasti õhu kinnihoidmisest näost sinine. Minu plaani tagasihoidlikult hingata rikkus pidevalt see jube köha. Kui selle hoog peale tuli, siis polnud enam mingit tagasihoidmist. Siis tõmbasid sisse ja õhkasid välja kohe kogu kopsuga nii et röga lendas. Praegu on köha tagasi andnud ja ma kardan, et ilmselt on kopsu vaid 3 protsenti rögast jäänud. Kui see on nii, pole mul homme enam mingit võimalust koju jääda. Mind kisutakse kell kahekse hommikul voodist, topitakse riidesse, puugitakse vastikut kaerahelbeputru täis ja viikase sinna tatiste ja karjuvate laste keskele. Mul hakkab sellest mõttest juba endast hale.

Meil on inglid külas, või vähemalt peaks olema. Ema lasi nad eile õhtul kell üksteist sisse. Selleks osteti hiinakast valge potilill, küünal ja võib olla veel midagi, mida mina ei ole näinud. Ema tegi uksed lahti ja tantsis seal oma kõige paremat mesilasetantsu, et inglid ikka teaks, kuhu tulla. Edasi mina enam ei tea, sest mulle tuli sellest kõigest tubli tukk peale. Järgmine hetk ärkasin öösel, kui isa mu toas ringi kolistas ja sääske taga ajas. Või oli see hoopis ingel? Isa, rullikeeratud ajaleht käes, uuris toas kõiki seinu ja muid võimalikke kohti, kuhu sääsed võiksid maanduda. Peale esimese tabamist tundus, et asi on lahendatud. Ent kui sa liiga vara head loodad, siis lähevad asjad tavaliselt teisiti. Saime just tule kustutatud, kui vana tuttav pinin jälle kõrva kostus. No isa ei saanud ju ometi mööda lüüa! Pärast otsis ta kümme minutit laipa taga ja ka leidis selle. Võimalik, et oli ikka ingel, kes tõusis kui Jeesuke munapühadel kalmust ellu! Peale põhjalikku uurimist selgus, et ei saanud ikka olla. Sääselaip vedeles endisel kohal. Järelikult oli meie toas teinegi ingel. Mina oleks arvanud, et need inglid on ikka vähem tüütud. Need pidi ema jutu järgi meile ju koguni viieks päevaks jääma. Ma ei tea, kuidas ema ja Villu, aga meie poleks selliseid sääskingleid oma toas küll viis päeva välja kannatud, eriti kui nad kõrva ääres pinisevad ja esimesel võimalusel tulevad su verd imema. Nii et issi võttis asja ette ja otsis sellegi kihulase välja ja lõi oma ajaleherulliga vastu seina laiaks. Edasi sai magada. Nii palju siis meie inglitest.

Ega meil see kodune olukord muidu väga kiita ei ole. Villul tulevad hambad ja järjekordne nohu. Seetõttu ei saa ta hästi magada. Üleeile öösel istus issi temaga kella kaheni teleka ees ja vaatas ajaloolist filmi Thomas Jeffersonist ja tema sohinaisest. Eile öösel vaatas ema kaheteiskümneni Villuga telekat, kuni ta ei pidanud seal külmas ja sääskede käes rohkem vastu. Villu muidugi magama ei jäänud. Kisas voodis, kiskus ema juustest ja tuuseldas niisama ringi. Ema oli hommikul selles kõigest nii väsinud ja vihane, et nuttis ja arvas, et tema jaoks on kõige hullem kätte jõudnud. Villu võttis vist sellest õppust ja jäi esimest korda elus isaga magama. Ma arvan, et tal hakkas oma vaesest emast lõpuks ometi kahju. Praegu see paharet põõnab õndsalt oma öist väsimust välja, samas kui tema vanemad peavad töötama.

Mina saadan oma päeva Manuelaga mängides mööda. Täna käisime Mercadonas krõbuskeid ostmas. Muidu õpime tähti, joonistame ja oleme niisama semud. Paningi ta pildi kõige ette. Tsau siis!