Villem

Tere!

Kas te kujutate ette, et Villem on meil kodus? Kui te ei kujuta, siis võtke parema käe nimetissõrme ja pöidlaga vasaku jala suurest varbast kinni ja püüdke veelkord ette kujutada. Olen kindel, et siis tuleb välja. Jah, nii see on, Villem-poiss on meil kodus. Väike nagu sipelgas, aga samas agar ja armas. Sipeleb nagu pöörane ja teeb nägusid. Peale selle ta veel kakab. Kella 8.10st, mil ta sündis, on tal praeguseks hetkeks, 18.47, vahetatud neli korda kakast mähet. Igavene õgard on. Muudkui lutsiks emme rinda. Samas nutnud ta polegi. Ühe korra on selle aja jooksul kõvemat häält teinud, ja see on ka kõik.

Kuidas ta siis tuli? Võttis kätte ja tuli täna hommikul emme kõhust välja. Mis siin pikalt jutustada! Ütlen kohe ära, et mina seda kõik pealt ei näinud, sest meid oli jäetud Silviaga, meie lapsehoidjaga. Kõik, mida kirjutan, põhineb issi jutustusel.

Kõik hakkas pihta hommikul kell viis. Emme jaoks veelgi varem. Kõht hakkas pööraselt valutama ja ta sai juba aru, et Villem on vist teel. Issi hakkas tuba ette valmistama. Vaja oli ju veel kile maha panna ja voodit korrastada. Nii ta seal siis jooksis kile ja emme vahet. Emmel oli eriti suurte kõhuvalude ajal vaja selga mudida.

Kella kuueks oli asi klaar, Villem tuleb. Issi helistas arstile ja Silviale. Kella seitsmeks oli Silvia kohal. Meie Jossuga veel tudusime. Arst koos abilisega jõudis 7.20. Sealt enam ei läinudki midagi. Viiskümmend minutit ja see vääks oli käes. Kõik toimus meie kodus ja ilma igasuguste rohtudeta. Kõik olid rahul. Emme oli rahu, Villem oli rahul, meie olime rahul ja arstid ka. Muud ei olnudki, kui issil oli üksjagu jooksmist, aga teiselt poolt, milleks ta meil siis on.

Tahate teada, kui suur Villem ka on. Ta on väike. Rohkem me ei tea. Keegi pole teda kaalunud ega mõõtnud. Homme tuleb lastearst teda vaatama, võibolla võtab kaalu ja mõõdulindi kaasa. Milleks meile see kaal ja pikkus. On nagu on, mis seal ikka. Meie oleme õnnelikud.