Viimane pool kuud

Tõsi ta on, et see kirjutamine jääb harvaks. Kuidagi ei leia kohe aega maha istuda ja oma tegemisi kirja panna. Tõttöelda see kiirustamine on nakkav. Kõik kiirustavad siin kuhugi. Otsivad midagi. Õpivad paaniliselt. Kust minulgi see aeg ja rahu siis? Aga olgu, nüüd ma siin istun, sest teisiti ei saanud ja panen viimase poole kuu sündmused kirja.

Kõik algas veebruaris. Veebruar oli meil sel aastal eriliselt külm. Halla nägime!!! Ja see on juba midagi erilist. Maja on meil suhteliselt hea nüüd. Paneme oma gaasikatla tööle ja toas on mõnus olla. Muidugi küttearve läheb tublisti üle saja euro, aga mis sa teed. Elektriga oleks veel kallim. Ja parem on siiski veidi kütta, kui külmas istuda. Seda võib ka veel öelda, et see maja meil hallitab, aga siiski suhteliselt vähe. Arvatavasti tuleb see sellest, et me ise oleme targemad. Teame, mida teha. Aknaid tuleb igal võimalusel lahti hoida, et need ära kuivaks. Hommikuti meil aknad tavaliselt tilguvad. Kust see niiskus tuleb, mitte ei saa aru. Aga reegel on selline, et mida külmem on õues, seda märjemaks me aknad muutuvad. Teed aknad lahti, kuivavad õhtuks ära ja hallitust ei tule. Hoiad kinni, läheb kõik hallikas-mustaks.

17. veebruaril oli mul silmaarst. Diagnoositi kerget stigmatismi. See tähendab seda, et üks silm on mul kumeram kui teine või vastupidi lamedam kui esimene. Prille vaja pole. Näen kah. Muud polegi, kui aasta pärast pean uuesti kontrolli minema. Ja kontroll on põhjalik. Aparaatidega, tilkadega, niisama kaugelt pildi vaatamine, mõõtmine, kaalumine. Kes seal ei käi, sellel pole sellist kontrolli tehtud. Arvata võib, et kui keegi laseks seal omi silmi kontrollida, siis leitakse kõigil stigmatisme või ei tea mis muid vigu.

26. veebruaril tähistasime issi sünnipäeva. Olid koogid ja kingid. Pidu meil eriti ei olnud. Õigemini ei olnud midagi. Õhtul pidime restorani minema, aga jätsime sellegi ära, sest emmel kõht valutas, mina jonnisin ja issi oli selle kõige pärast vihane. Emme lubas minna kunagi lähitulevikus, mis tähendab, et ehk kunagi lähima aasta jooksul.

Minu jonnid on viimasel ajal seotud riietumisega. Nimelt ei soovi ma kanda pükse. Mitte kunagi, see on tõsi mis tõsi. Ma panen vaid kleite ja seelikuid. Lasteaeda ei taha ma pükstega minna, kuigi paaril päeval pean. Mulle meeldib kleidiga printsess olla ja koketeerida. Et ma saaks seda olla, pean ma päevas korra või paar kleite vahetama. Kuidas ma saan siis ühega terve päeva olla? Mul tuleb jonn peale veel ka sellest, et minu ilusaid aluspükse tahetakse pesta. Mina ei peseks neid iial, isegi siis kui nad oleksid kolla-kollased. Emme, see pesemismaniak, tahab neid igal õhtul pessu panna. Nii meil tulevad siis tülid ja minul jonn. Jonnin veel ka näo pesemise pärast, mis on mulle täitsa vastukarva. Muu pärast ma ei jonnigi, vähemalt mitte regulaarselt.

27. veebruar. Käisime issiga loomaaias, et emme saaks eksamiks õppida. Keda ma seal kõike nägin, lausa hirm tuleb nahka, kui meenutada. Seal oli ahve ja elevante, madusid ja tiigreid. Kõik loomi oli. Kõigist kõige rohkem meeldisid mulle linnud. Minu jaoks on kolme tüüpi linde: toonekurgi, parte ja vareseid. Jaanalinnud on muidugimõista toonekured, mis te siis arvasite - pika kaela ja suure kehaga. Tuvid on varesed mis varesed. Kõik kellel on veidigi pardinägu ja vees sulistavad, pole sugugi mitte vee- või ei tea mis linnud, vaid ikka pardid. Tunnistan üles, et alguses oli mul loomaaias hirm ikka päris nahas. Ninasarvik oli minu jaoks liig mis liig. Kolistas ja plätserdas seal poris, millest mul tuli nutt peale. Tiiger ehmatas ka mu päris pooleeluga. Tuli ja tuli ja oli peaaegu juba minu nägu limpsimas, kui ma sain aru, et meie vahel oli veel mõni millimeeter klaasi. Ja see rahustas. Maole ei saanud ma otsa vaadata isegi mitte läbi klaasi. Kes on kole, see on ise süüdi, et mina teda näha ei taha. Meil elab siin läheduses üks vastik koer, kes tuleb alailma aiale mind vaatama. Siis ei saa ma muud, kui silmad kinni panna ja mööda minna. Nii koledat bokserilõusta pole mina nõus isegi aia tagant vaatama.

28. veebruar. Käisime kinos Tianat ja kärnkonna vaatamas (ikka selleks, et emme saaks rahus eksamiks valmistuda). Jube hea oli. Lauldi. Siis mina tantsisin. Muidu oli põnev ja üldse mitte kole. Kord, kui krokodillid tulid, tahtsin ma ära minna. Aga see oli vaid korraks ja edasi oli lõbu kuni lõpuni. Asja tegid magusamaks veel ka karamelli-popkornid, mis olid nii head, et anna otsad.

4. märts. Emme eksam on tehtud. Tegi hästi, nii hästi kui oskas. (Ütlen tagasihoidlikult, et tänu minule.) Edasi sõltub kõik tädidest-onudest, kes teda hindavad. See jama on nüüd möödas ja saab veidi rahu. Issil jama ikka kestab. Tema otsib lokaali. Ärge küsige milleks, ma ei ütleks nagunii. Ta ei jäta seda ennem, kui on leidnud. Võtku see või terve aasta.

See oli siis lühike kokkuvõte minu tegemistest viimase poole kuu jooksul.