Mis ma siia panen?

Kui jätkata vana moodi, peaks selle kirja pealkirjaks saama "Villemi voodi". No-jah, eile sai Villem siis omale ka voodi. Kah kasutatud, aga sellest hoolimata päris pakendis uue. Palju õnne talle! Emme peseb veel ta riideid nagu arust ära. Eile käisin emmega arstil kaasas ja siis nägin Villemit telekast. On teine seal kõhus nagu mõni könn, ise pugib neid komme ja küpsiseid ja šokolaadi, mida emme sisse ajab. Hea elu tal. Mina ei saa pooltki seda magusat, mis Villem-poisile läheb. Ega ma kade ole. Ta on ju veel nii pisike, vaid 1,6 kilo. Küll ta magusa peal kosub, kuidas siis muidu saab.

Ma mõtlesin, et panen tänasele sissekandele pealkirjaks hoopis "Kes on pildil?" Ärge siis olemasolevast pealkirjast laske ennast häirida. See on niisama varjavaks pealistekstiks, et oleks veidi nalja ja salapära.

Pildi jutt tuli mulle pähe paar päeva tagasi, kui me vaatasime minu esimest albumit. Jah, nii see on, et tänaseks päevaks on mul üks album täis ja teine tegemisel. Kuna täiskasvanutel on komme lapsi lollitada, siis küsid emme ja issi iga natukese aja tagant, et kes see siin pildil on. Enamasti olin see mina, krimpsus ja kortsus, nii umbes sada aastat tagasi. Mõne pildi peal oli veel ka teisi. Ma ei hakka issist, emmest ja Jossust rääkima, sest need tunnen ma une pealt ka ära. Seal oli veel teisi.

Üks tüüp oli selline igivana, lokkis sorakil juuste ja sõjaaegse kapsuniga. Kes see siis oli? Kindel on see, et Väike nõid ega Vanapagan ta polnud. Polnud ta ilmselt ka Punamütsike ega Kitseema. See oli Vana, minu enda vanaema. Ma tundsin ta kohe ära hoolimata sellest, et pole teist juba kaheksa kuud näinud.

Teine tegelane oli ümar nagu pühapäeval issi tehtub pontšik. Punased juuksed peas, pisiprillid ninal. Ei olnud mul temagagi pikka kahtlust. See oli ju see va Triinu, kelle juurde oli suvel hea traktoriga minna. Kuna ta mulle väga meeldib, siis mäletan ma teda ka hästi. Pole teist vähemalt sama kaua kui Vana näinud. Triinuga seoses tuli mul üks päev meelde, et ta oskab juba hästi ATVga sõita. Seda, kas teised ka seda oskavad, ma ei tea. Aga Triinus võin olla kindel, temaga pole ATVl ohtu.

Kolmas määramiseks antud tegelane oli kah üsna kopsakas. Punane särk seljas ja nägu ümar justkui isekas kook, kes eilses muinasjutus laste, kuke, rebase ja ei tea veel kelle eest putku pani ning pärast siis rumalal kombel sea suhu kadus. Vot tema puhul pidin ma juba mõtlema ning lõpuks ei mõelnudki välja. Keda ei teadnud, seda ei teadnud. See oli minu tädi Maila. Tal oli eile ka sünnipäev. Palju-palju roosat õnne siis talle!

Oli veel ka neljas. Tema puhul mul ei koitnudki, kes ta olla võiks. Pikad tumedad juuksed. Kitsas kena nägu. Ise peen nagu Kupja-Pritsu piits. Istub seal pingil ja vaatab enda ette. Ma teadsin, et ma olen teda kuskil näinud. Aga kus või millal, sellest polnud mul õrnematki aimu. Mulle öeldi ette: "See on Gerda."

Nii palju siis sugulaste tundmisest.