Meie Beaga

Bea on läinud. Elagu Bea! Bea läks meilt päriselt ära. Ta küll ei tahtnud, aga mis tal üle jäi, kui ta kandideeris sinna Boliivia metsa vahele vabatahtlikuks psühholoogiks. Las ta nüüd vaatab, kuidas ta hakkama saab! Ma olen õel, aga tegelikult on mul tema minekust jube kahju. Ta oli mu lemmiklapsehoidja. Temaga oli alati lahe. Viimasel ajal vähemalt. Ma juba igatsen teda. Ta luges mulle, tegi suppi, pani mind tuduma. Ja mis nüüd! Nüüd on ta läinud. Juba homme läheb ta lennuk sinna kaugele maale. Ja jääb terveks aastaks. Me tegime talle ka lahkumiskingi. Lasime meie pildi Jossuga talle särgile panna. Seda saaks ta seal kanda ja meid meenutada. Meie meenutame ka teda. Isegi nüüd meenutame, et tema oli see, kes ajas meil lapsehoidja nõudmised nii kõrgele. Nüüd me enam alla kõrghariduse lapsehoidja ei otsi. Marta võib ju loota, et me võtame tema tagasi, aga me ei tee enam seda. Oli ikka vahe (Beal on magistrikraad!).
Muidu me juba otsime uut lapsehoidjat. Paar tükki on välja valitud ja tulevad varsti meile jutule. Vaatame, kas nad Beale lähedalegi saavad. Bea oli meil ju ka nagu peresõber. Iga kord kui emme-issi koju tulid, lobisesid nad temaga veel vähemalt tunni. Teised lapsehoidjad lasid meilt tavaliselt kohe jalga. Mida me oleksimegi selle Marta ja Vicentega siin peale hakanud?